Monday, December 31, 2012

Ilmunud on Leila Tael-Mikešini romaan "Loojate mängud", gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub. Autor on enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija. Ta kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, ta on silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu "Hullud".

Tuesday, December 25, 2012

Sunday, December 16, 2012

Päevalehes ilmus katkend Ursula K. Le Guini raamatust "Meremaa jutud".

http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatukatkend-ursula-k-le-guin-meremaa-jutud.d?id=65412316

Friday, December 7, 2012

Ilmunud on Jack Londoni jutukogu "Külma lapsed", mis kirjeldab traagiliselt, ootamatute võitude ja kaotustega, teravmeelselt ja põnevalt pärismaalaste ja uustulnukate elu Ameerika põhjaosas.

Loos "Kiiš Kiiši poeg" saame osa indiaanlaste na
isevõtukommetest, mida seekord täidetakse üsna õudsel viisil.

Loos "Üksildase pealiku haigus" saadetakse pealiku poeg tema haiguse tõttu surma, kuid ootamatult avaneb tal võimalus nii oma vaenlastele kätte tasuda kui hõimus võimule tõusta.

Loos "Vanameeste vandenõu" pole rühm elatanud indiaanlasi rahul valgete meeste sissetungiga ning nad otsustavad ise omamoodi võitlusse asuda.
Ilmunud on Roger Zelazny "Kaose prints", Amberi-sarja viimane raamat, Juhan Habichti tõlkes.

Merlin on sunnitud tagasi pöörduma Kaose Kotta endise valitseja matustele ja avastab, et äkilised surmad sugulaste hulgas on ta troonipärimisjärjekorras tublisti ettepoole nihutanud. See protsess jätkub.

Viimases raamatus saavad vastuse nii mõnedki küsimused. Näiteks, kuidas põimub loosse taas Merlini isa Corwin. Lõpuks peab Merlin otsustama... ei, mitte Ükssarviku ja Mao vahel, kuigi Muster ja Logrus endiselt aktiivselt toimuvasse sekkuvad. Ta peab otsustama, mida oma eluga peale hakata...
 
 

Wednesday, December 5, 2012

Täheaeg 11: Viirastuslik rügement
Koostaja: Raul Sulbi
 
Kogumik "Täheaeg" on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga "Võimsalt voogab Olemise jõgi", Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.
Kogumikus sisalduvad:
* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) "Kuningate tagasitulek".
* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.
* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».
* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.
* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

Monday, November 12, 2012



Orpheuse Raamatukogus on ilmunud uus raamat, Alastair Reynoldsi «Suur Marsi Müür».

Briti ulme superstaari ja esifantasti Alastair Reynoldsi (1966) pea lühiromaani mõõtu jutustused «Suur Marsi müür» ning «Liustikuline» on avalöögiks kirjaniku tulevikuajaloole, kuhu kuulub tänaseks enam kui viie romaani ja kahe kogumiku jagu tekste. Esimesena eesti keeles sel kujul ühtede kaante vahel avaldatud tekstid on kronoloogiliselt tolle maailma esimesed lood.

Jutustuses «Suur Marsi müür» peab Reynoldsi tulevikuajaloos olulist rolli mängiv Nevil Clavain rahusobitajana lepitama kaks sõjajalal olevat fraktsiooni ning lendab selleks Marsile, mis on hiljutise kodusõja tõttu muudetud erinevat liiki targa sõjatehnika surmavalt ohtlikuks lahingutandriks, kus need masinad inimeste tahtest sõltumatult oma hävingutööd edasi teevad. Nagu klassikalises spiooniloos ikka, pole siingi miski nii, nagu paistab, ning ühegi tegelase motiivid sellised, nagu meile alguses esitatakse...

Jutustuses «Liustikuline» peab Clavain lahendama kummalise mõrvamüsteeriumi meie päikesesüsteemist kaugel asuval jääliustikest koosneval planeedil Diadeem, kuhu kunagi automaatrobotid on asutanud ameeriklaste koloonia. Koloonia, mis avastamise hetkeks on hävinud. Koloonia, mis koosneb laipadest. Koloonia, mille asukad tunduvad olevat enne oma surma hulluks läinud...

Wednesday, October 31, 2012

Ilmunud on Paolo Bacigalupi "Alkeemik", poodi veel pole jõudnud, aga müüme posti teel. Sari:
Orpheuse Raamatukogu, tõlkinud Martin Kirotar.

Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke Paolo Bacigalupi (sündinud 1972) maalib oma 2010. aasta lühiromaanis «Alkeemik», mis jõudis ka Nebula auhinna finalistide hulka, värvika pildi pisut araabia muinasjutte meenutavast fantaasiamaailmast, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke ogataimi, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine põldvääne ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega.

Romaani minajutustaja, vaesunud alkeemik Jeoz, on juba aastaid otsinud oma kunstist, millega tegelemine ei ole keelatud, abi nõidusliku põldmarja vastu, kuni lõpuks leiutab mooduse ohtliku umbrohu hävitamiseks. Alkeemik peab suutma võita ogataime, et maailmas lubataks taas praktiseerida maagiat, sest vaid selle abil suudab ta päästa oma tütre Jiala tapvast kopsuhaigusest. Kas aga linnapea ja ainsana võlukunsti kasutada tohtiv meister Scacz tegelikult üldse tahavad saatanliku põldmarja hävitamist ja maagia taas ausse tõstmist...
 
 


Sarjas Sündmuste horisont on ilmunud Arkadi ja Boriss Strugatski “Hääbuv linn”. Tõlkija Veiko Belials ütleb nii: „See on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“.“


Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, ja sellesse linna tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Monday, September 10, 2012

Kuidas kirjutada neetult head romaani
James N. Frey

Loovkirjutamise käsiraamat – kõlab nõmedalt. Ilmselt sai sellest, kui raske on kirjutada head käsiraamatut kirjutamisest, aru ka Ameerika kirjanik ja õppejõud James N. Frey (s. 1943), asudes kirjutama käesolevat raamatut.


Praeguseks on “Kuidas kirjutada neetult head romaani” rahvusvaheline menuk. Ilmselt on raamatu edu põhjuseks asjaolu, et Frey teos on ühtaegu mõnusa ajaveetmise raamat kui ka hästi kirjutatud õpik: „Kuidas kirjutada neetult head romaani“ on neetult naljakas, neetult huvitav ja neetult praktiline.
 
See raamat kulub ära nii algaja kirjaniku kui vilunud lugeja lauale. Üks leiab siit vaimukaid ja arusaadavaid näpunäiteid. Teine õpib suhtuma kirjandusse tähelepanelikumalt ja mõistvamalt.

James N. Frey on Californias elav ja töötav kirjanik, kelle sulest pärineb romaane, näidendeid ja raamatuid kirjutamisest. Ta on öelnud, et kirjutamine on vaimuhaigus. Selleks, et aidata inimestel selle raske tõvega toime tulla, kirjutaski ta raamatu “Kuidas kirjutada neetult head romaani”. (Peeter Helme tagakaanetekstist.)

Thursday, August 2, 2012

Minna Minna Mowbray
Michael Joseph

Lugu kirjastuse Fantaasia raamatust "Parimad kassilood"


    Kõigi mu praeguste ja endiste kasside hulgas oli Minna Minna Mowbray väljapaistev isiksus, kuigi ta välimus polnud eriti mõjukas nende arvates, kes teda ei tundnud. Ta oli lühikarvaline vöödiline kass tillukeste väikeste käppadega, mis sobisid ta pikantse valge näoga. Ta pea oli väike, kuid ilusakujuline. Ta üsna suured kõrvad olid hallid ja tal olid apelsinikarva jutid merevaigukarva silmade vahel ja õrna lõua alumisel serval kummalgi küljel, moodustades korrapäraselt kujundatud musta-kollasekirju raami ta väikesele valgele näole. Kui ta avas oma õrna suu, paistis korallroosa välgatus. Ta hambad olid valged ja tugevad. Alumine osa tema kehast oli lumivalge ja isegi Londoni tahmas ja mustuses oli see peaaegu alati plekitult puhas. Kassipojana oli ta kõhualune säravvalge. Seda osa tema kehast tunti koduselt kui tema „hermeliini”. Kui ta tundis end eriti seltskondlikult, oli teatud eesõigustatud pereliikmetel lubatud, vahel isegi julgustatud, seda õrnalt masseerida.

    Minna oli väike, nagu kassid ikka, kuid peente proportsioonidega. Ta liikus alati graatsiliselt. Ta võis istuda sirgelt, tillukesed esikäpad tihedalt koos, pikk, üsna kohev saba jalgade ümber keeratud. Ta lemmik-magamisasend oli küürus, tagumised käpad ligi tõmmatud ja pea puhkamas väljasirutatud käppadel, mida ta surus patjade sisse. Vahel eelistas ta lebada küljel, jalad luksuslikult kummaliste nurkade all välja sirutatud. Tema mitmesuguseid poose pidasin meditatiivseteks, ekstaatilisteks, uhketeks (viimased kaks tekkisid siis, kui oli näha kassipoegi), majesteetlikult põlglikuks (mida saatis sabaliigutus), küsivaks (kui ta tahtis teda, mida ma sõin – seda põhiliselt uudishimust, sest ta lükkas sageli pärast lähemat uurimist tagasi palakese, mida talle pakkusin) ja jäta-mind-rahule-palun poos. Viimasest andis märku kõrk peapööre; kui see ebaõnnestus, pööras ta külmalt selja, ja kui sellel žestil ka tagajärgi polnud, kõndis ta minema solvunud leskkuninganna ilmel.

    Nagu tema emal Leedi Dudleylgi, polnud tal häält, ta häälepaelad olid osaliselt paralüseeritud. Ka ta kassipojad tegid harva häält, välja arvatud siis, kui nad olid väga noored. Minna avas suu, kui ta näiteks tahtis, et uks lahti tehtaks, kuid ühtegi häält ei tulnud. Kui ta oli millegipärast väga erutatud, oli kuulda nõrka piiksumist, kui hoolega kuulata. Ta võis nurruda küllalt valjusti, kuid ei teinud seda sageli. Ta võis ka vanduda, delikaatsel, kuid otsustaval viisil, kuid jälle vaid väga erilistel puhkudel.

    Minna Minna Mowbray oli väga õrn kass. Ta ei püüdnud kunagi inimesi küünistada. Beebid ja väikesed poisid võisid temaga teha, mis tahtsid. Nagu kõik ennast austavad kassid, ei talunud ta jõhkrat kohtlemist, kuid ei püüdnud kunagi samaga vastata. Kui teda sabast sikutati või puudutati ta pikki, tundlikke vurre, näitas ta vastumeelsust, paludes, et tal vaikselt minna lastaks.

    Vastupidiselt asjatundjate soovitusele kandis Minna kaelarihma – elegantset rohelist rihma identifitseerimiskaardi ja kahe pronkskellukesega. Olen kuulnud, et kaelarihmad pole soovitatavad, sest see võib okstesse ja naeltesse kinni jääda, kuid minu kogemused näitavad, et see risk on tühine, kui kass on juba varasest noorusest peale kaelarihmaga harjunud. On võimalik, et täiskasvanud kassile võib kaelarihm olla nii vastumeelne, et ta püüab seda ära tirida ja seeläbi vigastab ennast, kuid ma pole veel kunagi kuulnud niisugusest juhtumist.

    Minna oli oma kaelarihma üle uhke ja nautis väga selle kandmist. Ta kasutas kelli selle küljes väga praktilisel viisil. Kui ta tahtis, et teda tuppa lastaks, raputas ta suletud ukse taga pead. Ta ei muretsenud kunagi, kui hommikusöögile hiljaks jäi, teades, et ta kellade kõlksumine teeb talle ukse lahti. Vahel, kui ta ukse taga helistas, jäin ma hiljaks, soovides kuulda, kuidas kellakõlinat käskivalt korrati. Ja siis astus ta solvatud majesteetlikul ilmel sisse, olles nii palju oodanud! Ta tuli hommikusöögiruumi harjumuse kohaselt, mitte nälja pärast, sest sageli pööras ta oma aristokraatliku nina eemale kalast või piimast, mida talle pakuti.

    Minna õppis ka kutsuma oma kassipoegi kellahelina abil. Kui beebid jõudsid avastamisikka ja kadusid emasilma eest majja või aeda, kutsus Minna neid ärritatud helinaga. Nood tavaliselt vastasid kutsele otsekohe, aga kui nad seda ei teinud, helistas Minna edasi, kuni kõik olid kohal. Minna suutis vaigistada oma kelli sama tõhusalt kui neid helistada. Mitte häälekestki polnud kuulda, kui ta lindu varitses. On tarbetu ajakulu kassile kelli külge riputada tema jahiinnu takistamiseks.

    Minna oli neil päevadel mu maja tõeline omanik. Ta kõndis ringi nagu oma valdusi üle vaadates, üldiselt uhke, kuid jättes endale õiguse olla kriitiline. Lastetuba ja köök olid tema lemmikuteks. Elutuba ja see, mida mu perekond kutsus „kabinetiks”, olid sageli üle vaadatud. Teistesse ruumidesse ilmus ta harva, välja arvatud talvel mu magamistuppa, kui ta minult tavaliselt õhtuti sooja piima sai.

    Kui ta oli noorem, lummas teda vannituba. Ta avastas peagi, et see on maagiline, lummav ja peenelt ohtlik paik, kummalise kaadervärgiga, mis oli sageli vett täis. Kassipojana soovis Minna kõndida vanni serval, kui selles oli vett, balansseerides ebakindlalt ümaratel nurkadel. Voolav vesi hämmastas teda ja mõned Minna kassipojad jagasid ta armastust voolava vee vastu. Seda tegi ka mu lemmik, siiami kass Charles. Micky Jos, üks Minna kõige südikamaid kassipoegi, oli kirglik veearmastaja ja nautis väga, kui teda läbi leotati, nagu ka tema ema väiksena.

    Aga kui Minna suureks kasvas ja pidi daamilik välja nägema, mängis ta harva veega. See ei käinud kokku tema väärikusega.

    Veel üks keskeas unustatud lemmikese oli klaver. Kassipojana huvitas see teda väga. Niipea, kui see lahti tehti, hüppas ta klahvidele. Mitmed hingestatud diskordid näitasid ta teekonda bassist tiiskandini ja jälle tagasi. Ta küll eelistas bassi, tõenäoliselt sellepärast, et madalam hääl või tugevam vibratsioon köitis ta kujutlusvõimet. Kuid kasvades väsis Minna klaverist ega teinud sellest enam väljagi.

    Minnal oli kummaline vastumeelsus vilistamise suhtes. Kui ma püüdsin vilistada (see pole mu tugevaim külg), sai Minna otsekohe pahaseks ja püüdis seda peatada, pannes käpa mu huultele. Nii kaua, kui ma jätkasin, käitus ta nagu ooperitenor suupilli kuuldes. Ma ei ärritanud just sageli Minna muusikalist kuulmist, aga kui ma seda tegin, oli ta pahameel suur. Lilledel oli Minnale kummaline külgetõmbejõud. Ta ei suutnud kunagi vastu panna nende näkitsemisele. Eriti kevadlilledele; kui teda ei takistatud, tiris ta nartsisse ja tulpe maapinnale esteetilisest rahuldusest jõudehetkedel neid nuusutada. Mitte sellepärast, et ta vajas lilli, nagu ta vahel rohtu sõi. Minna lillearmastus ei põhinenud kasul.

    Üht asja vihkas Minna rohkem kui midagi muud: see oli reisiettevalmistused. Niipea, kui kohvrid lagedale toodi, ilmus ta kohe kurvalt välja. Ta mure suurenes, kui pakkimine algas. Ta istus leinaliselt vaadates, kuidas kapid ja sahtlid oma sisu paljastasid, tehes aeg-ajalt arglikke ja etteheitvaid katseid meid takistada. Isegi hooletu kohvripakkimine nädalalõpu veetmiseks häiris teda. Mis puutus perekonna ärasõitu suveperioodiks, siis oli see kohutav katsumus. Kord, kui pühkisime kohvreid ja karpe oma iga-aastast reisi ette valmistades, kadus Minna protestiks kelli raputades trepist alla ja ilmus mõne hetke pärast koos Peteriga, meie traatkarvalise terjeriga. Ja siis istusid nad, vaadates koos melanhoolselt meie pakkimist.

    Minnale, nagu enamikule kassidest, ei meeldinud reisida. Tal oli väga ruumikas reisikast (mind solvasid alati inimesed, kes pidasid seda koera kastiks) ja ta sisenes sellesse kurva graatsiaga. Vaene kallis, ta teadis, mis oli tulemas. Kuigi korv oli mugavalt vooderdatud, heitis auto teda üles-alla ja liiklusmüra heidutas teda. Raudteeplatvormile asetamise teotus oli küllalt hull, kuid hullem pidi veel järgnema. Rong oli ta katsumuste haripunkt. Ainult siis, kui Minna oli koos minuga kupees, tunnetasin ka ise, nagu ma oleks kinni kiiresti liikuvas karbis. Tundlikuma olendi jaoks, nagu minu kass, oli hüplev, kõikuv, suletud ruum, mis suundub nii kiiresti ja saladuslikult tundmatusse, paralüseeriv piin. Ainult siis ma mõistsin, kui ebamugav võib olla ka kõige moodsam rongikupee.

    Vaene Minna! Ta ilmus oma korvist arglikult, tänulikuna vabanemise eest, kuid kartes tundmatust. Hirmust hoolimata sundis uudishimu teda ronima möödalibisevat maastikku vaatama. Pilgust oli küllalt, siis hüppas ta põrandale, küürus ja hingeldades, väike keel suust rippumas nagu rahutuse märgiks. Ainult kord pidas Minna end enne raudteesõitu ülal äärmiselt rahulikult – ja arvan, et see oli pigem väline kui sisemine. Siis oli Minnal viis kassipoega, kes tuli samuti kohale toimetada. Piletimüüja vahtis mind suurte silmadega, kui ütlesin, et sõidan kuue kassiga. Kui ma lisasin, et neist viis on tillukesed kassipojad, ja küsisin, kas nende iga või hulk ei anna soodustusi, irvitas ta mõistvalt. Olin muidugi hull. Ta andis mulle pileti ja võttis mu poolekroonise vastu lõbusa tolerantsusega. Kadusin sealt kiiresti oma korviga, enne kui ta ümber mõtles.

    Minna, ilmselt otsustanud oma hirmudest kassipoegade pärast võitu saada, oli märkimisväärselt enesekindel. Ta puges muretult korvi vangistusse ja istus vaikselt paigal, kui see tõsteti taksosse ja mütsatati põrandale. Alles siis, kui rong lõuna poole kiirustas ja ta lubati kupee vabadusse, lapsukestest eemale, reetis ta oma tavalist ärevust. Minu kõrvalistmelt heitis ta aeg-ajalt vargse pilgu akna poole ja alustas oma tavalist vaikset näugumist, mind anuvalt käpaga patsutades, et ma selle kohutava ja salapärase rongi ometi seisma paneksin. Kuid ta hoidis korvil kogu aeg silma peal ja esimese niutsatuse peale oli ta tagasi selle juures, rahustades oma beebisid vaikse emaliku nurrumisega.

    Minna oli alati musterema. Selles suhtes on kassid väga erinevad. Võrdlen teda alati Meestahiga, Leedi Dudley tütre ja Minna poolõega. Meestah oli hullem kui hooletu. Ta nimi põhines araabiakeelsel sõnal „peitma”, sest tal oli kummaline komme end igale poole ära peita. Meestahil võttis emakssaamine nii kaua aega, et me hakkasime arvama, et ta pääseb sellest üleüldse, kuid ühel päeval sündisid pojad – kaks ilusat kiisut. Meestah tundis nende suhtes vastumeelsust. Ta ei tahtnud nendega midagi tegemist teha. Meie keelitustest polnud vähematki kasu. Õnneks juhtus see siis, kui mul oli neliteist kassi. Umbes üheksa neist olid emased ja kassipoegade probleem muutus peatselt tõsiseks. Kuid Meestahi kassipoegade õnneks oli sel ajal üks teine kassiperekond just pojad saanud ja neid oli vähe, seepärast saime Meestahi järeltulijad nende lastetuppa lisada. Mõlemad emad olid asjaga täiesti nõus. Meestahi kergendus oli suur. See oli ta ainus katsetus emaduse vallas.

    Kuidas Minna pidi küll tema tegevust hukka mõistma! Minna jumaldas kassipoegade saamist. Tõesti, üks küüniline sõber märkis kord, et see oli tema elutöö. Ta pojad olid alati ilusad ja mitte kunagi tavalised. Nad olid enamasti musta-kollasekirjud, triibulised, kollased või ilusasti mustavalgekirjud, ning sageli oli neid ka musti pronksikarva täppide ja silmapaistvate laikudega, mida ma kirjeldada ei suuda. Vahel olid nad pikakarvalised, kuid tavaliselt pärisid nad oma ema sileda lühikarvalise kasuka. Et mind ei peetaks nende ülekiitjaks, pean lisama, et Minna kassipojad tekitasid imetlust isegi inimestes, kes olid tavaliselt kasside vastu ükskõiksed. Minna poegade kuulsus levis kaugele. Ta järeltulijatest said ilusate majapidamiste kassid kõikjal maakonnas.

    Kuna mu töö viis mind kokku suure hulga autoritega, sattusid mõned kassipojad kirjanike juurde. Ülejäänud sattusid tagasihoidlikumatele peremeestele. Meie piimamees oli meie tavaline klient. Tal vedas tihtipeale kassipoegadega viltu ja me asendasime neid heatujuliselt. Kalakaupmees palus üht, mis talle eriti meeldis, ja see väike kollasetriibuline, kes läks juurviljakaupmehe naisele, sai nii palju kiindumust tunda, et ta kindlasti ei kadestanud teiste suurejoonelisemaid elamisi. Mõnel korral otsustasime eriti armsa kassipoja endale jätta. Näiteks Dinah, koheva kasukaga, sentimentaalne ja väga meeldiv noor daam, kelle me tõime maalt kaasa, kui me läksime Regent’s Parki elama.

    Mulle meeldis Dinah väga. Kui Minna end minust eemale hoidis – ja seda juhtus sageli – tuli Dinah alati õndsalt minu põlvele nurru lööma. Dinah oli niihästi kiinduv kui ilus. Kuid üsna varsti pärast meie Londonisse saabumist oli Dinah äkki kadunud. Järgnes pöörane otsimine, kuid tagajärjetult. Järgnevate päevade jooksul paistsid Dinah head omadused üha kallimatena ja kui ma viimaks pidin tunnistama, et enam pole lootust teda leida, paistis mu kaotus olevat korvamatu.

    Suudan kirjutada Dinah kaotusest nii kerge südamega selle tõttu, mis järgnes. Ühel pühapäeva hommikul mõned nädalad hiljem ütles keegi aknast välja vaadates: „Kas see pole Dinah?” Pean selgitama, et meie majatagune jäi teiste majade varju, millel kõigil olid väikesed aiad. Neis aedades olid puud ja ühel madalal oksal oli kass. See nägi kindlasti Dinah moodi välja. Jooksin aeda ja ronisin müürile, kuni võisin selgesti kassi näha. See oli Dinah. Ta jälgis mu tulekut ja kui ma teda hüüdsin, vaatas alla mu poole kerge huviga. Märkasin kergendatult, et ta oli ilmselt hästi süüa saanud ja tema eest oli hoolitsetud. Kui ta mu ära tundis, ei näidanud ta seda välja. Ohtlikult kõikudes püüdsin teda alla meelitada. Dinah ei teinud väljagi. Tundes end üsna tobedana, ronisin alla, asjatus lootuses, et ta mulle järgneb. Siis mul tuli inspiratsioon. Dinah pidi olema üle kandnud oma kiindumuse teisele inimesele, kuid kuidas oli lugu emaga? Sööstsin majja, võtsin Minna ja naasin aiamüürile. Puu juurde jõudmiseks pidin ületama mõningaid aiamüüre, millele mu naabrid olid pannud võresid ja muid niisuguseid asju. Koos pageda püüdva Minnaga polnud lihtne neid takistusi ületada, kuid hoolimata oma käte ja näo määrimisest ja pükste naela otsas lõhki rebimisest jõudsin õnnelikult pärale. Olin kindel, et Dinah tuleb kohe alla, kui näeb Minnat, ja et Minna rõõmustab väga, kui leiab oma kadunud lapse üles.

    Hoidsin Minnat kätel ja tõusin kikivarbaile, nii et kaks kassi võisid teineteist näost näkku näha. Dinah vaatas alla meie poole üllatunult, nagu märkides, et maailm on ikka kummaline paik küll, kui inimesed teevad trikke, kassid süles, müüri tipus. Ta süütud silmad vaatasid Minnat ilmel, mis ütles selgesti: „Ma ei tunne teid, madam, ega soovigi tunda.” Kuid Minna tundis oma järeltulija otsekohe ära. Kas ta rõõmustas? Kas ta näugus kutsuvalt, pooleldi kiunudes, pooleldi nurrudes, nagu ta oli alati kutsunud oma poegi? Mitte tema. Ta sülitas põlglikult ja hakkas vaikselt vanduma, nagu tunneks allasurutud naiselikku viha. Ta nurrus pikkamööda üha valjemini, kuni ma ta müürile panin ja tal minna lasin; siis ta hüppas maha ja võngutas raevunult saba.

    Olin üllatunud Minna mitteemalikust käitumisest. Dinah oli veel kassipoeg ja alles paar nädalat tagasi oli ta olnud oma ema silmatera. Oli kujuteldamatu, et ta oli nii lühikese aja jooksul võõraks jäänud. Teadsin, et täiskasvanud kassid ei tunne oma vanemaid ära ja vastupidi, kuid Minna käitumine oli kuidagi ebaloomulik ja solvav. Hiljem muutusin kahtlustavaks. Mulle koitis, et meie lemmik-kassipoegade kadumises oli midagi kummalist. Mil iganes püüdsime mõnda endale jätta, kadus ta kindlasti enne, kui märkimisväärselt vanemaks sai. Kõik, kes on kassidega midagi tegemist teinud, teavad, kui mures on emakass, kui kassipoeg on kadunud või ära võetud, eriti kui ta on pesakonna ainus järelejäänu. Nüüd tuli mulle pähe, et oli kummaline, et Minna ei paistnud murelik olevat, kui mõni ta poegadest kadus. Me kõik otsisime igalt poolt, kuid Minna oli üsna muretu. Just siis, kui kadus Fowey, said mu kahtlused kinnitust. Fowey (kes sai nime Korni sadama järgi) oli üleannetu kollane kelm siniste silmadega, kõige sügavama nurrumisega, mida olen kunagi kuulnud, rahuldamatu isu ja absurdselt kohevate käppadega, mis olid kummaliseks kontrastiks ta ema õrnadele ja aristokraatlikele valgetele käppadele. Ta oli intelligentne ja võluv kassipoeg ja kõik olid temasse väga kiindunud.

    Kui Fowey oli umbes kolm kuud vana, võttis Minna teda endaga kaasa pikkadele jalutuskäikudele. Kord avastasin nad põllult raudtee kõrvalt majast üsna kaugel. Pole kahtlust, et need rännakud meeldisid väga Foweyle, kes tahtis maailma näha, kuid mulle paistsid need kuidagi pahaendelistena. Ühel päeval lahkusid ema ja poeg majast koos, Fowey, nagu tavaliselt, rõõmust hüppamas, et toimub veel üks retk lummavasse tundmatusse. Vaatasin, kuidas nad läksid, ja Minna silmis oli kummaline pilk, mida võib kirjeldada vaid kui pahelist. Ehk oli see mu ettekujutus, kuid küsisin otsekohe Fowey järele, kui sel õhtul koju tulin. Mu hirmud said kinnitust. Minna oli kodus, võidukalt muheledes, nagu ette kujutasin, kuid Foweyd polnud. Möödusid päevad ja Foweyd polnud ikka veel. Otsisime asjatult. Kui ma Minnalt küsisin, vaatas ta mulle otsa ilmel, mis oli nii äärmiselt ilmsüütu, et ilmselt mõistis ta väga hästi, millest ma rääkisin.

    Mul polnud enam mingit kahtlust, mis juhtunud oli. Minna viis Fowey mõnda tundmatusse, mahajäetud paika, pööras seal ringi ja ründas oma pahaaimamatut järeltulijat. Kõige tõenäolisemalt võis ta ütelda nii: „Tead, noor Fowey (laks), sa mõistad seda (krats). Olen ainus kass, keda nende majas tahetakse (pauh) ja ma ei soovi sind enda kõrvale. (Hammustus, kriipimine, laksatus.) Sa lähed ja otsid endale ise maja. (Sülitus.) Sind ei taheta, kas kuuled?” (Hammustus, sülitus, kriipimine ja sõim.) Pole ime, et vaene Fowey pidi taanduma nagu kõik teised! Ta ilmus paar nädalat hiljem ühte tagumisse aeda. Ta oli kasvanud võimsaks kassiks, pika (hoolikalt harjatud, nagu rõõmuga märkasin) kasukaga ja tohutu sabaga, mida võisin sageli näha puude otsas võbisemas, kui ma vannitoas habet ajasin. Ta oli välimuse järgi otsustades õnnelik kass ja mängis rõõmsalt aedades suurema osa päevast. Kuid ta ei tulnud kunagi meie aeda.

    Minna oli ekspert oma tahtmise saamises. Mulle meenub vaid kaks juhtumit, kui ta lüüa sai, ja ma arvan, et omal soovil. Esimene oli juhtum Peteri korviga. Peter kuulus mu naisele juba enne meie tutvumist ja aegajalt pani see koer mind tundma, nagu tunneb end teine abikaasa, kui naine kirjeldab esimese väärtusi. „Kes on see sissetungija?” paistis Peter minu kohta arvavat. Noh, kui Peter sai osaks uuest elamisest, saabus ta koos korviga, kuid põnevuses kohtuda Minna Minna Mowbrayga ja sellest tulenevate väärtuste ja ideede ümberhindamisega unustas Peter ilmselt oma korvi täiesti ära.

    Mu naine oli ärevil. Ta ütles, et Peter on nii tark, et ei maga kusagil mujal peale oma korvi. (See oli enne seda, kui mu naine teada sai, mida Minna võib korda saata.) Nii juhtuski, et Peter magas – arvan, et rahutult – matil ta magamistoa ukse juures. Siis ühel päeval mu naine ütles: „Vaene Peter! Pole ime, et ta õnnetu välja näeb. Tal pole oma korvi.” Siis otsiti korv üles igasuguse koli virnast, mis ootas uues kodus sisseseadmist, ja asetati tseremoniaalselt ukse kõrvale Peteri uude elupaika. Väljendasin oma naise meelepahaks mõtteid, et mida võiks küll Minna Minna Mowbray selle korviga peale hakata. Peter liputas sabajuppi, paistis intelligentsena ja haukus. Selle öö veetis ta korvis, vastavalt plaanile. Me teadsime, et midagi oli valesti (Peteri vaatepunktist) kui ta järgmisel hommikul kraapis ust umbes tund enne oma tavalist aega. Ta tuli sisse ärakasutatud koera ilmel, sabajupini masendunud.

    Selgitust polnud vaja kaua oodata. Peatselt pärast teejoomist astus Minna Minna Mowbray tuppa ja seadis end laisalt korvi sisse. Selleks ajaks, kui olime raadio välja lülitanud ja üles voodisse läinud, magas ta seal sügavalt (või teeskles seda), kuid Peter, kes mademel konutas, vahtis teda haledal pilgul ohutust kaugusest. See oli korvisõja algus. Vana Trooja sõda, Saja-aastane Sõda ja Suur Sõda kadusid tähtsusetusesse. Meie majapidamine jagunes otsekohe kahte leeri – Peteri pooldajad, keda juhatas mu naine, ja Minna pooldajad, kes olin mina. Kokk arvas, et see oli halb lugu, teenija kordas: „Vaene Peter.” On tõsi, et postimees irvitas kaasatundmatult, kui seda kuulis, kuid tema ja Peter on traditsioonilised vaenlased, nii et ta oli pigem Peteri vastane kui Minna pooldaja.

    Asjaolu, et enamus oli tema vastu, ei heidutanud mu Minnat. Ta väike kasv oli petlik. Tegutsedes oleks ta igale amatsoonile silmad ette andnud. Nii et Peteri arglikud katsed oma magamispaika tagasi saada polnud nimetamisväärt. Välja arvatud ehk päeval, kui ta püüdis seda vapralt tagasi võita, kui Minna rahulikult padjal tukkus. Lahing oli ruttu möödas; Peter ilmus söekeldrist tagasi alles kahe päeva ja suure lunimise järel.

    Kuid teine ja veel tähtsam tegelane lükkas Minna ja Peteri sõja kõrvale. See juhtus otse keset kaevikusõda, kui Minna oli kindlalt kaevikus ja Peter tegi juhuslikke sissetunge eikellegimaale. Tõesti, me kõik arvasime, et korvisõda oli meie koduse elu lahutamatu koostisosa. Tegelikult kestis see vaid natuke üle kahe aasta. Vaherahu kuulutati välja siis, kui meie väike tütar Shirley roomas magamistoa uksest välja, haaras Minna karvasest turjast, tõstis ta kenasti korvist välja ja ronis ise tõsiselt korvi sisse. Peter viibis selle tseremoonia juures ja (oletatavasti) tõi koerakeeles kuuldavale valju naerulagina. Minna taandus väärikalt. Siis pöördus ta lapse päevatuppa oma magamisasemele ja Peter taandus kööki. Korv parandati sõjakahjustustest ja pikka aega lebasid seal mängukaru, üleskeeratav part ja villane jänes. Rahuaeg oli saabunud.

    Veel üks juhus, kui Minna väärikalt taandus, oli mu siiami kassi, Charles O’Malley saabumine. Olen kirjutanud Charlesist terve raamatu ega ütle siin tema kohta palju, kuigi selle raamatu lugejad võivad mõista mu arvamust, et ta oli Hamlet, kuigi mitte just Taanimaa prints. Charles O’Malley oli mu esimene siiami kass. Minna Minna Mowbray oli raevus, kui ma ta koju tõin, ja vaatas alati talle kui sissetungijale. Oli päris selge, et ta ei andesta mulle kunagi teise kassi kojutoomist. Mis puutub Charlesisse endasse, siis Minna alguses vandus ja sülitas tarmukalt tema lähenemisel. Kuid peatselt otsustas ta teda taluda ja umbes kahe nädala pärast jõid kaks kassi rahulikult samalt alustassilt.

    Kümnenädalasele kassipojale Charlesile avaldas Minna Minna Mowbray tohutut mõju. Ei ähvardused ega sõim takistanud teda Minna saba jälitamast, kuid läks paar nädalat, enne kui Minna lubas tal endaga mängida.

    Charles O’Malley oli aristokraatlikku tõugu ja paistis ka sedamoodi. Oma safiirsiniste silmade, õrnalt kreemika kasuka, šokolaadivärvi kõrvaotstega, jalgadega, sabaga ja „maskiga” oli ta tõeliselt kena olend.

    Siiami kassid ja teised kassid erinevad üksteisest, eriti nende kuju ja värv. Siiami hääl on üsna väljapaistev. Kui Minna esmakordselt kuulis Charlesi rämedat kraaksatust, siis ta judises silmnähtavalt. Siiami kassidel on raevukate võitlejate kuulsus; nad on kindlasti tugevamad kui tavalised kassid. Kuid ma ei usu, et nad on kõndides või hüpates nii graatsilised. Tõesti, Charles maandus jalgadele mütsatusega, mis oli ehtsalt koeralik. Kuid siiamid on peened loomad, tundlikud, mõistlikud ja kiiresti reageerivad. Charles O’Malley (ma tunnistan, et võtsin ta endale osalt Minna pahandamiseks; too oli kohelnud mind viimasel ajal väga tõredalt) oli tõesti äärmiselt armastusväärne ja võluv kass ja tema loo lugejad teavad, et temast oli määratud saama mu kõige armastatum kass.

    Siiski pole ükski despoot valitsenud oma kuningriiki kindlamalt, kui Minna Minna Mowbray tegi majas, milles elasime meie. See oli heasoovlik türannia, sageli lõbustav, mitte kunagi õel, alati kindel ja täpne. Ta uskus ilmselt kasside jumalikku õigusesse, kasutades oma jõudu kooskõlas oma positsiooni õiguste ja kohustustega.

    Asjasse pühendamatutele võib paista, et kirjutan oma kassist rumalusi. Siiski, mina polnud Minna ainsaks alamaks. Kõik majas olid seda, välja arvatud mu väike tütar Shirley, kes aeg-ajalt võttis ohjad enda kätte. Minna oli sellega päris rahul. Shirleyl oli eesõigus silitada teda vales suunas, mängida tema sabaga ja kanda teda oma lastetoas ringi, igasuguste kummaliste nurkade all välja venitatud. Arvan, et Minnale see päris meeldis. Shirley armastas teda väga ja kui Minna kogemata mänguhoos haiget sai – seda juhtus harva, sest Shirley teadis, et ta pidi olema hoolikas – oli üsna lõbus vaadata ühe kahetsevat andekspalumist ja teise suuremeelset andestamist. Kui Minnal olid pojad, oli Shirley eesõigustatud külaline nende sünnist saadik. Minna lubas tal neid silitada, teades, et Shirley puudutab neid väga õrnalt.

    Niipea, kui beebid jõudsid hullamisikka, oli Shirley oma sõiduvees. Lastetuba muutus areeniks, milles hüppasid noored tiigrid ja jooksid kiiresti igas suunas, kui Shirley katsed neid kinni püüda vaheldusid kurguhäälsete põnevil naeruhoogudega. Minna paistis olevat nende etenduste jooksul päris rõõmus.

    Nagu kõik kassid, kes elavad õnnelikult inimeste juures, oli Minna sõnakuulelik loom. Kuid ta nõudis, et ta saaks oma tahtmist. Näiteks võis ta jälgida hästikasvatatud huviga mu naise valulisi katsetusi teha tema kassipoegadele mugavat ja eraldatud voodit, nagu aeg-ajalt ikka keegi meist teha püüdis. See oli mõnus kartongist karp, mille põhja olid hoolikalt asetatud kihid ajalehti, salvrätte ja pehmet linast riiet ning mis oli tõstetud ühte ta lemmikriiuleist, kus oli mugavalt soe, õhurikas ja diskreetselt hämar. Kuid vooditegija võis alati olla kindel, et Minna seda ei kasuta. Sellega oli Minna juba palju teenijapõlvkondi ära petnud. Tal oli tavaks aeg-ajalt uurida karpi või kasti, mis oli tema jaoks nii läbimõeldult valmis seatud, isegi viibida selles mõne silmapilgu, nagu oma rahulolu näitamiseks. Mitmed säravad teenrid teatasid häid uudiseid, et „Minnie on oma uue karbiga väga rahul”. Kuid neil ootustel polnud määratud täide minna. Minna teadis, mida ta tahtis. Kuni majarahvas nii tähelepanelikult üht paika jälgis, viis Minna oma pojad kuhugi mujale.

    Arvan, et enamik kasse käitub samamoodi sõltumatult. Kas pole see veel üks džungliinstinkti jäänus, peituda tähtsatel hetkedel piiluvate silmade eest? Või ehk vaid sõltumatuseÏest, vastuhakk inimese omanditundele, väljakutse inimesele ja ta rumalale käitumisele? Kuigi Minna meile ei paljastanud kohta ega aega, kus ta pojad sündisid, ei varjanud ta neid hiljem mitte põrmugi. Otse vastupidi, ta soovis väga, et neid vaadataks ja imetletaks. Selles, arvan, ta erines teistest kassidest, kes ei soovi küllalt mõistlikult, et neid paar päeva häiritaks. Kuid Minna põlgas edasisi maskeeringuid. Ta käis meid just nimelt kutsumas, et me külastaksime uustulnukaid. Ja ta polnud ka vastu, kui neid puudutasime. Meie kiitus meeldis talle väga; ta nurrus valjusti, kui me imetlesime väikesi piiksuvaid, peaaegu nähtamatuid beebisid. Muidugi sai ta pahaseks, kui me jäime liiga kauaks või kui mõni võõras ta rahu rikkus. Ja missugune häda, kui keegi julges tema perekonda paigast liigutada! Sel juhul oli vähemalt üks asi kindel, Minna tõi nad ükshaaval sinna, kus oli tema arust rahulikum.

    Kui võõrad teda segasid, tõi ta kassipojad mu voodisse teki alla. Vahel juhtus, et leidsin koju jõudes eest mures majarahva, sest Minna ja ta pojad olid kadunud. Peaaegu alati kössitasid nad mu voodi tagaosas, mugavalt magades teki soojas ja kaitsvas pimeduses.

    Minna ei lubanud mingit sekkumist oma eraasjadesse. Juba varases nooruses hakkas ta aktiivselt huvituma vastassoost ja kõik meie hästi mõeldud katsed teda suunata leediliku tagasihoidlikkuse poole pidid luhtuma. Ka meie katsed leida talle väärt abikaasat polnud edukamad. Kas jutt vastandite tõmbumisest on õige või mitte, kuid kahetsusväärseks faktiks on, et Minna valis kõige ebaväärikamaid meessõpru. Inetud, ühesilmalised, katkutud kõrvadega isakassid avaldasid vastupandamatut mõju meie Minna Minna Mowbrayle. Mida inetum oli kõuts, seda kütkestavam Minnale. Minnal oli häbiväärne kirg ühe vana keigari vastu, kellel oli lõhkikistud saba, väikesed kõrvad, alatiseks suletud vasak silm ja märkimisväärselt lonkav kõnnak. Tema lähenemisel käitus Minna häbitul ja kirjeldamatul viisil. Neil juhtudel teesklesin, et ta pole mu kass.

    Kui me elasime Surreys, tegime oma parima, et tema kombeid parandada. Me polnud edukad. Juba paari päeva pärast olid salapärasel viisil levinud uudised, et uus ja kena emakass on siin elamas ja et ta eelistab kogenud armukesi. Kuidagi oli Minna kõigile Surrey (ja arvan, et ka osa Sussexi) kassidele teada andnud, et talle meeldib valida oma austajaid veteranide ja keskealiste hulgast. Noorukid talle ei meeldinud. Avastasime selle ja saime suure alanduse osaliseks siis, kui tutvustasime teda noorele kollasele kassile naabermajast. Niipea, kui me seda kassi märkasime, otsustasime, et temast saaks Minnale ideaalne abikaasa. Ta oli erakordselt ilus kass, noor ja meie arust täiuslik. Kuid Minna nii ei arvanud. Otsekohe sülitas ta tolle poole kõige ebaleedilikumal viisil. Meie kandidaat põgenes elu eest. Pärast seda lasksime Minnal toimida omatahtsi ja valida räbaldunud kasse meie ümbruskonnast.

    Kui vaatasid Minna Minna Mowbrayd, kui ta istus tagasihoidlikult mu tooli käsitoel, väikesed valged käpad kenasti kokku pandud, ei suudaks kunagi kujutleda, et talle meeldivad viletsad hulkurkassid. Igas muus mõttes oli ta absurdsuseni nõudlik. Ta keeldus joomast, kui alustass polnud plekitult puhas, veetis tunde tualetti tehes, kuni iga karv oli ta õigel kohal, nõudis, et piim oleks täpselt õigel temperatuuril, ja talle ei meeldinud, kui teda puudutati, kui tal polnud vastavat tuju. Ta paistis tundvat äärmist ebamugavust, kui ma juhtusin teda silitama, või puudutasin teda kuitahes õrnalt mingist tundlikust kehaosast. Kuid kümme minutit hiljem võis teda näha (kui sa tõeti tahtsid vaadata seda ebameeldivat etendust) all olevast aias, mänguhimuliselt veerlemas mudas koos Camdeni aguli koopaelanikust armukesega.

Sunday, July 22, 2012

Päevalehes ilmus katkend Maniakkide Tänava Stalkeri võitnud loost.

http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatukatkend-maniakkide-tanav-euromant.d?id=64707480

Maniakkide Tänav
Euromant

Lõpuks võttis doktor mind vastu. Ta skaneeris tserebraalse implantaadi seisukorda, lasi testprogrammi läbi okulaarse videokanali, suristas neurokontakti kallal. Jälgisin toimuvat tuima huviga. Juba kolm päeva oli mul 39 kraadi palavik ja neuroühenduse sisendi ümbrus valutas nagu põrguline.
"Teiega on asjad tõesti pahasti," teatas arst.
"Tule eile meile," mõtlesin resigneerunult.
"Varem oleksite pidanud tulema."
"Ma ei saanud varemaks aega. Püüan juba pool aastat teie juurde vastuvõtule saada."
Valetasin muidugi. Nihverdasin end alles täna talle nimekirja.
"Jaa," nõustus doktor. "Ajad on täis."
Paus.
"Põletik tuleb välja ravida ja siis tuleks uus ühendus panna."
"Selge."
"Ja seda peab kiiresti tegema. Teie seisukord on üsna halb."
Ma hakkasin ärrituma. Kurat, ma tean ise ka, et mu seisukord on halb.
"Minu pärast võib kohe pihta hakata."
"Kirjutan antibiootikumid välja."
Digiretsept ilmus mu postkasti. Saatsin selle apteeki edasi. Tabletid lubati poole tunniga kohale tuua. Postkasti ilmus arve. Viseerisin. Osa raha mu naabri pangakontolt haihtus.
"Hästi, millal uue ühenduse saab panna?"
"Mmmm..." venitas arst. "Sellega on nüüd kehvasti. Järgmine vaba aeg on mul kahe ja poole kuu pärast."
Ma ahmisin õhku.
"Aga niikaua ei vea te vist välja."
"惡魔," vandusin mõttes.
"Ma võin juurde maksta,” ütlesin end rahulikuks sundides. Ta ütles summa.
"Kuidas see siis nii kallis on?"
"Arste ei ole. Soomes saaksite ilmselt kiiremini. Aga siin järjekorrad lihtsalt... need lihtsalt on pikad. Kui tahate kiiremini, siis soovitan Soome opile minna. Ma tean seal paari head eesti arsti."
"Ma ei saa," keeldusin. Ma olen ju tagaotsitav.
"Nojaa, siis... Ma arvan, et kuna teie asi ei kannata oodata, siis pean teile virtuaaloperatsiooni plaani välja kirjutama.”
"Eh?”
"Panen punktikaupa kirja, mis on vaja teha, ja te saate selle operatsiooniga ise ka hakkama. Või teeb elukaaslane või mõni sõber selle ära. Näidisvideo on meie kodulehel üles laetud.”
Ma olin sellistest tee-ise operatsioonidest midagi varem kuulnud, aga millegipärast hakkas mu käsi doktori jutu peale kergelt tõmblema.
"Kas see on legaalne?"
"Jah, pool aastat tagasi seadustati. Meditsiinipersonali nappus, saate isegi aru."
"Olete kindel, et ma sellega ise hakkama saan?”
"Kui te Soome ei lähe...?"
"Ei lähe," vastasin.
"Siis mis teil muud üle jääb,” arvas tohter. "Ma lasen õel teile plaani tänase päeva jooksul ära saata.”
Viimasel ajal oli mu kannatus sihukese ila peale õige lühikeseks muutunud. Ilmselt mängis siin oma osa ka vigastus.
"Kuulge, kas ma sihukese arstiabi nimel maksan iga kuramuse kuu makse?"
Arst vaatas mulle pikalt otsa.
"Kuidas teil see õnnetus nüüd täpsemalt juhtus?"
"Ah?"
"Mis te arvate, et sotsiaalabi süsteem ja arstiabi on need, mis peavad eesti meest elus hoidma?”
"Loomulikult ei arva. Need on ainult naiste elushoidmiseks tööle pandud.”
"Mees peab ise end elus hoidma.”
Ma olin pahviks löödud.
"Selleks, et oma lapse jaoks kauem elus olla! Jutt ei ole kehvast arstiabist, jutt on sellest, mida mees teeb, et kauem elada. Teie moodi vinguda ei ole mehe moodi. Vaevalt et teil juhtus see õnnetus lastega mängides. Mõelge parem veidi oma elustiili üle järele ja muutke seda, enne kui vinguma hakkate.”
Mis ta arvas, et ma olen mingi joodik ja kõrtsikakleja? Kuradile! Maksin visiiditasu ja plaani koostamise tasu, siis logisin haiglast välja. Naaber jäi jälle sutike vaesemaks, aga ega mul ka kergem ei olnud. Silmade ees virvendas. Pea tuikas. Kogu keha oli nagu jahutuseta kõvaketas. Kuumas ja hõõgus. Jõudu üldse ei olnud. Istusin oma toa keskel põrandal, pehmel vaibal ja vaatasin süles olevaid käsi. Need värisesid tõepoolest. Vandusin.
"Noh," küsis Sirts.
Lõin käega. あたた, elu muutub vägisi järjest enam selliseks, et vanuridki hakkavad peagi Eestist põgenema, mitte ainult noored. Too valges kitlis tõbras oli viimane lühikeses nimekirjas. Iga viimase kui lihalõikuja juurde pääsemiseks olid kas järjekorrad eoonipikkused või siis maksis enda järjekorras edasi nihutamine sellist hinda, et isegi kiirlaen ei oleks aidanud. Kui kliendid olid end mitme kilo pleki võrra kergendanud, siis olid nad arstidel ka täpselt meeles, nii et väikse virtuaalmustkunstiga end järjekorras teistest patsientidest juba mööda ei nihuta. Ajasin oma väsinud keha püsti ja loivasin peegli juurde. Pool pead oli paistes ja suur nagu melon. Kogu neurokontakti ümbrus punetas ja valutas kohutavalt. Ma ei olnud juba nädalaid korralikult magada saanud. Kõik erinevat sorti valuvaigistid olid ära proovitud ja oma toime kaotanud. Püüdsin pudelit viina kogu aeg kodus hoida, et saaks õhtuti magama jääda. Istusin tagasi põrandale ja neelasin lootusetuna kaks paratsetamooli. Niikuinii ei kao palavik kuskile.
Postkasti potsatas arsti saadetud operatsiooniplaan. Võtsin selle lahti. 42 tegevuspunkti. Kaks lisa. Esiteks vajaminevate riistade loetelu, teiseks näidisvideo link. Halleluuja. Võtsin kirja ette ja läksin meditsiinifoorumitesse hulkuma. Tunni aja pärast jõudsin järeldusele, et võin pooled vidinad maha tõmmata, ja kirjutasin kaks uut riista asemele. Neljakümne kahest tegevuspunktist jäi järele 38. Leidsin veel paarkümmend videot, kus inimesed olid filminud ennast ise või lasknud sõpradel filmida sellal, kui nad oppi tegid. Üks neist lõppes osalise surmaga, viis ei saanud hakkama, seitse ei saanud hakkama esimese korraga, viiel jäi ühendus vigaseks või ilmnesid mingid muud tüsistused, üheteistkümnel õnnestus operatsioon korralikult. Fifty-fifty. Jõin valu peletamiseks pitsi viina. Solk on solk, aga see oli hetkel ainus, mis mingil määral mõjus. Silmade ees hakkas jälle virvendama. Mäda oli jõudnud juba videosisendini ja segas kunstsilma tööd.
"On ikka 被诅咒的生活," vandusin valjusti. Seina tagant kostis, kuidas naaber end pöördtoolis ringi keeras ja rusikaga vastu seina põrutas. Talle ei meeldinud, kui ma omaette rääkisin.
"Pane omale kuramuse kõrvaklapid pähe, vana junn," mõtlesin, kuid ei öelnud midagi. Olin juba ammu aru saanud, et see tegelane oli minust palju järjekindlam. Ta võis päevad ja ööd läbi mõnuga vastu seina taguda. Parem oli temaga üldse mitte tüli norima hakata. Pealegi varastasin ma tema internetti ja kasutasin oma asjade ajamiseks tema identiteeti ning pangakontot, nii et tegelikult olime viigis.
Tühja temaga. Higi nõrgus mööda kaenlaaluseid. Mööda sääri. Kontrollisin oma kehatemperatuuri – 40,1. Sirts ohkas ainult ja  tegi viina ja vee lahuse, kastis sokid ja särgi selle sees märjaks ning tõmbas need mulle selga-jalga. Ma ei uskunud, et see kuigi palju aitaks. Viimasel ajal ei aidanud enam üldse eriti midagi.
Sellal, kui ta viinakompressiga mul käsi ja jalgu üle tõmbas ning otsaesist jahutas, lesisin põrandal ja läksin haigla leheküljele videot vaatama. Ühendus oli vilets ja mul läks veerand tundi, et saaks elava esitluse alla laetud. Neetud AS Eesti Mobiilne Püsiühendus. 被诅咒的生活. Hinnad läksid üha üles ja teenuse kvaliteet muudkui langes. Kuramuse naaber peaks võrguoperaatorit vahetama. Tõmbaks tal raisal ühenduse nii aeglaseks, et kiunub ja otsib omale uue operaatori? Ah, ükskõik. Praegu ei olnud jõudu sellega tegeleda. Vaatasin video poole peale, see ei erinenud varem nähtutest muu kui tsenseeritud vere ja suurema optimismi poolest patsiendi silmades. Siin sai ohver lõikusega hakkama.
Olgu, mõtlesin. Eesti pole nõrkadele. Tuleb vägisi endale riistakomplekt muretseda ja see ropp opp ära teha. Sirts lõpetas kompressiga. Võtsin veel teise pitsi viina ja mälusin kurki peale. Paremaks nagu ei läinud. See-eest oli palavik kraadi võrra alla läinud. Tänasin Sirtsu. Too vaatas surnumatja näoga vastu. Ilmselt oli mind juba maha kandnud. Vaatasin talle vastu ja otsustasin, et hullemaks enam minna niikuinii ei saa. Teeme selle triki ära.
"Lõbusamalt, õeke," ütlesin talle ja püüdsin naeratada. Aga hääl oli kare ja meenutas rohkem surnu kui elava inimese oma. Ma leidsin, et ei tasu praegu eriti lobiseda. Kui ma samasugust röginat veel kuuldavale lasen, siis teeb Sirts mulle varsti hädatapu.

Tuesday, July 10, 2012

Ursula K. Le Guin
Meremaa jutud
See on Ursula K. Le Guini seni eesti keeles ilmumata jutukogu ja Meremaa-sarja viies osa!

Osad sündmused toimuvad pärast romaani «Tehanu» sündmusi. Me näeme Roke Võlurite Kooli sündi, kohtume Raudkull Gediga tema arhimaagiks oleku ajal ning tema esimese õpetaja, Gonti saare võluri Ogion Vaikijaga.
 
Kui sarja varasemaist osadest teame, et võlukunst ja Võlurite Kool on naistele keelatud, siis käesolev kogumik lahkab just naissoo ja võlukunsti probleeme, millele osaliselt viidatakse juba «Tehanus», ning pakub lugejaile küllaltki ootamatuid saladusi ja avastusi.

Lisaks viiele Meremaa-teemalisele jutule on kogumikus Le Guini kirjutatud pikem ülevaade Meremaa arhipelaagi ajaloost, mütoloogiast, etnoloogiast, keelest, kultuurist ja sotsiaalsetest suhetest.
Ilmunud on Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra jutukogu "Saladuslik tsaar".

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma
riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt
päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta
kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?

Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii
humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast mida
ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm.

Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha rahuingli kes lõpetaks sõjad.

Maailmast kus taevane kaitsja on käegakatsutav reaalsus.

See on tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleks.

Kellele sõber, kellele vaenlane:

Ippolit.

Monday, June 4, 2012

Ilmunud on uus raamat sarjast Orpheuse Raamatukogu - "Jää ja tule laulu" sarja autori George R. R. Martini "Öölendajad".

Kummaline ekspeditsioon ruumilaeval, mille kaptenit pole keegi kunagi näinud, suundub otsima müütilisi olendeid, kes lendavad läbi kosmilise öö. Ekspeditsiooni liikmete hulgas olev telepaat püüab teisi hoiatada ohu eest, mis laeval varitsevat. Kapteni otsimise ja laeva läbiuurimise katsed on määratud läbikukkumisele.

Friday, May 25, 2012

Criticbird filmiblogi
http://criticbird.wordpress.com/2012/05/24/arthur-conan-doyle-minu-sober-morvar/#more-639

Arthur Conan Doyle “Minu sõber mõrvar”

  • Ilmunud eesti keeles: 2011
  • Kirjastus: Fantaasia
  • Lehekülgi: 30
  • Žanr: krimi, draama
Väikelinna arst hakkab suhtlema mõrvariga, kes on oma sõbrad üles andnud ja seepärast surmanuhtlusest pääsenud. Mõrvar räägib loo lootusest, kättemaksust, ebaaususest, lunastusest, kurjusest, reetmisest ja inimlikkusest.

Olen väga-väga suur Doyle ja tema loomingu fänn, ning nähes, et eesti keeles on ilmunud tema loomingust midagi muud kui Sherlock Holmesi lood. Lugu on niivõrd lühike, et siin ei saa pikalt-laialt rääkida tegelastest ja sündmuste keeristest. Teen väga väga lühidalt.
Peategelasteks on vangla arst, kes ühel päeval saab külastada vangla ja kogu Austraalia tuntumat ja kurikuulsamat kurjategijat Meloneid. Arst on siin loo jutustajaks ja siin ei saa temast midagi rääkida. Kuid see-eest Meloneist on mida rääkida. Melone on pealtnäha üks mõrvar ja röövel, kes ei ole üldse  elu väärt ning teda oleks pidanud juba ema kõhus ära tapma. Tema jõuk oli tapnud kümneid inimesi ja röövinud kümneid talusid. Keegi ei suutnud neis milleski süüdistada, sest kõik võimalikud tunnistajad lebasid läbilõigatud kõriga kaevupõhjas.
Jõugu annab üles jõugu juht. Miks ta seda tegi jääb suureks küsimuseks, kuid teoses sellele ei vastata. Küllap tahtis oma viimaseid päevi rahulikult vabaduses veeta või hakkas teda südametunnistus piinama, ei tea. Melone on vanglast väljunud inimese stereotüübi kehastus. Kõik vihkavad ja põlgavad teda, teda ei taheta usaldada, ning paistab imelikuna, kuid rahvas vihkab teda vist rohkem kambajõmmide reetmise eest, kui sooritatud kuritegude eest. Talle ei anta rahu ei Austraalias ega ka Euroopas. Kurjategija silt on juba küljes ja seda maha kraapida on väga raske.
Mulle meeldis loo ülesehitus ja ainukene peategelane, ning loo jutustamise viis, pole varem sellist kohanud, kuigi ei, olen küll, Sherlock Holmesis on samamoodi neid lugusid jutustatud. Mulle meeldis peaaegu kõik selles loos välja arvatud üks: No ei saa mahutada sellist lugu 25 leheküljele, see peaks palju pikem olema.

Wednesday, May 23, 2012

Tiina arvustus Lovecrafti raamatule "Hullumeelsuse mägedes".

http://bukahoolik.blogspot.com/2012/05/h-p-lovecraft-hullumeelsuse-magedes.html

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" on autori tuntuim Cthulhu-mütoloogia aineline teos, kus heidetakse valgust mütoloogia tekkepõhjustele. Teos on mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke ja see kuulub kindlalt ulmekirjanduse klassika hulka. See kõik öeldud, lisan juurde, et raamatust läbinärimine oli suur pingutus. Kui ma poleks otsuseks võtnud, et tahan selle klassikasse kuuluva teksti läbi lugeda, oleksin küll pooleli jätnud. Aga pooleli jätan ma midagi väga harva.

Esimest korda puutusin Lovecraftiga kokku Neil Gaimani jutte lugedes. Mäletamist mööda oligi "Smoke and Mirrors'i" esimene jutt Sherlock Holmesi ja Cthulhu ristand, mis ei olnudki nii jube nagu sellest kombinatsioonist järeldada võiks. Seega oli mul olemas mingisugune ettekujutus, mida Lovecrafti maailm endast kujutab, kuigi see oli ilmsesti väga sarnane tulemusega, mida võib saavutada toaseinte värvimisel läbi lukuaugu.

Teos ise jutustab Antarktika ekspeditsioonist läbi sellest osavõtnud teadlase jutustuse. Teadlane kinnitab ja kordab igas kolmandas lõigus, kuidas ta üldse ei tahaks ekspeditsiooni üksikasju avalikkuse ette tuua, kui õudne ja hirmus oli see kõik, mida seal kogeti, aga ta on sunnitud seda tegema, kuna on vaja ära hoida järgmisi uurimisretki sellele kohutavale jumalast hüljatud maale. Teose esimene kolmandik kulub uurimisretke osalejate, varustuse ja tegevuse kirjeldamisele (unustamata iga veidi aja tagant kohutavatele eesootavatele õudustele vihjamast!) ja see oli kohutavalt tüütu. Kui autor pidevalt kordab, kui õudne ikka kõik ümberkaudne on, isegi tuule kohin on õudne, rääkimata taamal paistvast mäeahelikust, siis ei tekita see erilist hirmu. Minu arvates peaks tekst ise meeleolu ja seisundit edasi andma. Vahepeal läheb natuke põnevamaks, kui uurijad leiavad jääalusest koopast hästi säilinud kummaliste olendite kehad, üritavad neid uurida ja lahata, kuid hommikuks on kogu laager brutaalselt mõrvatud ja olendid kadunud. Lennukiga mägede taha uurimisretkele sõitnud minategelane aga avastab sealt kummalise mahajäetud iidse linna ja olendite päritolu ja saatus saab järk-järgult avatud.

See kohutav vaatepilt oli sõnadega kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingisuguse põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle 500 000 aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaise tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega. Seni olime kõrvale lükanud kõik teooriad, mis oleksid võinud selgitada mäekülgedel nähtud kuupe ja kaitsevalle millegi muu kui pelgalt loodusliku päritoluga. Kuidas saanuks see olla teisiti, kui inimene ise oli tollal vaevu eraldunud suurematest ahvidest ja tolles piirkonnas valitses nendel kaugetel aegadel surnud jää ja lume maailm - samamoodi nagu praegu? (lk 50)
"Hullumeelsuse mägedel" on muidugi oma laiem teema, mis räägib tsivilisatsioonide mandumisest ja hukust, mis läheb vastuollu mõnikümmend aastat hiljem alanud ja veel siiani prevaleeriva usuga progressi ja pidevasse arengusse. Lovecraft kirjeldab hoopis seda, kuidas väga kõrgelt arenenud olendid kaotavad teadmised ja oskused, kui neid pidevalt ei arendada. Veel kirjutab Lovecraft robotite mässust. Muidugi ei ole "Hullumeelsuse mägedes" roboteid selle sõna tänapäevases tähenduses. Roboti all pean siin silmas kunstlikult loodud olendeid, kes peaksid oma loojate heaks tasuta ja mõtlemata tööd tegema. Ma ei ole üldse kursis ulmeajalooga ja ei tea, kas 1931 (mil teos kirjutati) oli robotite mäss oma peremeeste üle juba teema või mitte. Et siis ka hoiatusromaan.

Niisiis olen "Hullumeelsuse mägede" lugemisega laiendanud oma silmaringi ja saan ehk paremini aru teiste autorite poolt tehtud vihjetest, aga mingi nauding see küll ei olnud.

Tõlkinud Silver Sära

Teised kirjutavad:
Orpheuse raamatukogu
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Digital Nerdland
Need Read

Monday, May 21, 2012

Arvustus kogumikule TÄHEAEG 9: "Joosta oma varju eest"

postitas Meelis Koll 22. mai 2012. a. kell 2:00 ·
Kogumik "Joosta oma varju eest" on just selline, nagu peabki olema ja saabki olla põhiosas jutuvõistluse põhjal kokku pandud raamat: mitmekesine, eklektiline, ebaühtlase kirjandusliku tasemega. Teistmoodi ju ei saakski, kuna autorid on erinevad nii oma varasema kirjutamiskogemuse kui ka arvatavasti elu- ja töökogemuste poolest.Lisaks tõlkejutt ja artikkel (mis, tõsi küll, on pigem Eesti ulmefandomis tuntud autori isiklik vastuskiri tema vastu suunatud kriitikale, kusjuures ka kriitikud ei ole just tundmatud; kahjuks ei ole siinkirjutaja lugenud artikleid, millele antud vastus on kirjutatud; loodan need peagi ette võtta).

Kogumikku lugenud inimeste jaoks ei tasu ehk hakata juttude sisu ümber jutustama, aga paar sõnakest iga jutu kohta julgeksin siiski poetada. Eks ole ju nii, et iga lugeja ja ka arvustaja näeb iga juttu pisut erineva nurga alt. Tõel on ikka mitu tahku, nagu Vanas Indias õpetati.

Nimijutt. "Joosta oma varju eest". Autor Triinu Meres. Avaldanud luulet ja tegelnud rollimängu korraldamisega; arvatavasti neis ka osalenud? Torkab silma ka juttu lugedes. Korraliku rollimängu saaks selle põhjal kokku panna küll. Peategelaseks on keegi  lõikaja, kelle ülesandeks on lahinguväljal tegelda eutanaasia või elulootust andvate haavatute märkimisega. Ei oska nüüd oletada, kas sõda kui tegevusala kunagi nii humaanseks muutuda saab - siinkirjutaja kui inimene ja meeterahvas lähtub ikka pigem sellest, et vaenlane on vaenlane ja oma on oma; ja kes jõuab suures lahingus lamajaid nii põhjalikult läbi käia. Aga samas: licentia poetica, lisaks veel see, et ulme, ehkki kindlasti mitte teisejärguline kirjandus (nagu paljud Eesti elanikud arvama tikuvad) ei kohusta autorit realiteetidega igal sammul arvestama.

Hea küll, edasi: ühel heal päeval ilmub lõikaja ukse taha endine vaenlane. Ja siis algab alles tõeline stoori. Triinu Meres on teinud midagi väga julget: püüdnud anda religioonile mikrobioloogilise selgituse. Lõikaja on muidugi valguse poolel, vaenlane kaldub tumedate jõudude poole, ehk on siis Tõelise Religiooni vastu Deemonitega vaktsineeritud. Kellel huvi, loeb ise edasi. Jutustus on siinkirjutaja mulje põhjal üsna originaalne, autori fabuleerimisoskus üle keskmise, süžee... Nojah, siinkohal võiks pisut norida, konarusi ju on. Ka jutustamisoskuses on pisikesi puudujääke. Kohati kipub tegevus venima - aga lühiduse armastamine võib ka siinkirjutaja isiklik kiiks olla. Sümpaatne jutustus, kui kõik paari sõnaga kokku võtta.

Teine jutt. "Muna". Autor Kadri Pettai. Kirjandusdebüüt, nagu jutu eessõnas öeldud. Hea debüüt. Idee on ehk mitte just originaalseim, ka sõnastuses on konarusi, aga miski selle jutu juures meeldib siinkirjutajale väga: Eesti Utoopia. Maailmas on levima hakanud ja peaaegu ainuvaldavaks saanud andmebaasides säilitatavate matriitside järgi kloonitud toit. Kõik paraku aga kulub. (Hmm, mida ütleks vanameister sir Arthur Clarke? Tema Diaspar oli ju linn, mille andmebaasid olid sama hästi kui igavesed? Hea küll, tema seda juttu niikuinii enam lugeda ei saa!) Ja Britannias ei ole ühel heal päeval enam harilikke kanamune. Selgub aga, et kusagil on pururikas maa Eesti, kus toiduained on naturaalsed ja kus vilistatakse kõigile eurodirektiividele. Ning üks mingitpidi eesti päritolu inimene saadetakse sinna vormiliselt külla oma kaugetele sugulastele - tegelik eesmärk on aga kasvõi ühe kanamuna varastamine. Eriti meeldis selle arvustuse autorile Eesti kui pururikas ja eurodirektiividest mittehooliv maa - nagu juba öeldud, tõeline Eesti Utoopia. Uskumatu, kui igapäevast reaalsust vaadelda. Aga miks mitte! Unistamine ei ole ju kahjulik. Sümpaatne looke!

Kolmas jutt. "Ajudega töötajad". Autor Maniakkide Tänav. Eesti ulmefandomis tuntud nimi; võiks öelda teenekas autor. Ja ei vea alt ka seekord. Siinkirjutaja jaoks väga originaalne idee: vampiiridoonorlus. Naine, kellest algul jääb mulje, et ta on lihtlabane prostituut, teenib raha sellega, et laseb vampiiridel tasu eest jaokaupa oma verd imeda. Juba sellest piisaks, ent lisaks on ka tema laste ja vananenud abikaasa (tema ise on ju igavesti noor, teatud reegleid järgides võimaldab vampiirisülg peaaegu igavesti elada) läbielamised päris hästi välja joonistatud. Originaalne lugu! Huvitav lugeda ka, autori suhteliselt suur kogemuspagas tagab juba selle. Lugu on pisut traagilise alatooniga, aga see ei sega. Eriti tore oli see nn AHHAA-moment, kui selgus, millega tegelikult tegu. Võtan vabaduse soovitada kõigile, kes fantaasiakirjandusest veidigi huvitatud!

Neljas jutt. "Nõiamoori Miisu". Autor Tea Roosvald. Kogumiku juttudest kõige armsam pealkiri. Aga paraku... Lugedes suurim pettumus! Igav! Faabulal ei ole nagu vigagi, süžee isegi paigas - aga midagi pole tetta, jutt lohiseb ja logiseb iga kandi pealt (lohutuseks Teale: ega siis kõik nii arva, ikka ainult siinkirjutaja). Tuli lausa vaeva näha, et lõpuni jõuda. Hea küll, maitseasi. Lõppude lõpuks leidub ju igale kirjandusteosele lugeja.

Lugu ise on noorest naisest, kes on oma mehest lahku läinud ja kolinud mingisse nn kõdurajooni. Ja selles uues korteris hakkavad sündima kummalised asjad. Nagu kummitaks - aga nagu ka mitte. Pliit kütab end vahel ise - ainult et teatud tingimused peavad täidetud olema. Jne. Ja kass, kes tahab tingimata vaba tulekut ja minekut. Lõpuks selgub, et korteris on varem elanud nõid, kelle hing ei leia rahu, kuni ta oma seitset asja (seitse asja - on selline rahvapärane ütlus: võta oma seitse asja ja kao kus seesamune!) kokku pole saanud. Kassist - selle Miisu roll jääbki veidi ebaselgeks. Tegelikult lootis siinkirjutaja lugedes, et Kassi kaudu, kes pealkirja järgi peaks olema asja võti, saab peategelane ise üleloomulikud võimed. Paraku nii ei läinud; nõiamoor krabas viimasel hetkel (maagilised nelikümmend päeva pärast surma) oma asjad ja kadus, va ahnepäits selline! Noh, hea küll, kirjandus see siiski on. Ainult et miks oli pealkirjaks "Nõiamoori Miisu", sellest siinkirjutaja küll aru saada ei suuda.

Viies jutt. "Udriku küla naised". Autor Ülle Lätte. Vanim autor kogumikus, eelneva pika kirjutamiskogemusega, ilmselt ka elukogenuim ja jutu järgi otsustades teatud sorti paikade eluoluga väga hästi kursis. Miljöö kirjeldamisest: algul tundus, nagu oleks kadunud Clifford Simak hetkeks Wisconsini väikelinnast (kus mitmed tema juttude tegevused hargnevad) tüdinenud ja vahelduseks Eesti külaelu tudeerinud. Hea realistlik olustikukirjeldus, ladus jutustamisoskus - usutavasti pikast ajakirjanikuna töötamisest, faabula ja süžee korralikult paika pandud. Sisu on lühidalt selline: tavaline ääremaa küla, kus elavad põhiliselt vanemad inimesed. Elavad, kuidas oskavad; ei austa alati seadusi (puskariajajaist õed metsatalus), kohati virelevad, aga elule alla ei vannu. Ja siis korraga hakkab külas ringi liikuma salapärane Tapja. Politsei on abitu, mitu ümbruskonna küla elavad hirmu all - ja külanaised otsustavad Tapjaga ise arved õiendada. Ning saavad sellega hakkama. Lustlik õudukas. Kusjuures tõepoolest, kogumiku kõige kergemini loetav lugu. Veidi segab ehk see, et salapärase Tapja taust jääb lahti kirjutamata. Aga on see õudusjutu puhul üldse kõige tähtsam? See ei ole ju SF ega ka fantasy. Nii et las ta olla selline, nagu ta on. Hea ajaviitejutt.

Tölkejutt. "Hanoveri parandamine". Autor Jeff VanderMeer, tõlkinud Tatjana Peetersoo. Nagu tutvustuses öeldud, tüüpiline aurupungi (steampunk) esindaja. Eesti Wikipedia ütleb aurupungi kohta järgmist: "spekulatiivse teadusliku fantastika alamžanr, kus elektrooniliste seadmete funktsioone täidavad auru jõul töötavad mehaanilised seadmed ning tegevus toimub minevikus (tavaliselt viktoriaanlikul ajastul)". Tõsi, ei ole öeldud, kas merest leitud salapärane mehhanism Hanover töötab just auru jõul, samuti on ajastut väga raske tuvastada. Lennumasinaiks on küll õhupallid, aga et planeet ei ole määratletud (inglise-ameerikapärased nimed ei pruugi määravad olla), ei ole asjad sugugi üheselt paigas. Tegevus toimub saarel, kuhu salapärane minategelane on põgenenud veel salapärasemast Impeeriumist. Meresaak, mida vahetatakse mägilastega mitmesuguse muu kraami vastu, on üks tähtsaist sissetulekuallikaist. Ühel heal päeval leitakse merest Hanover (mis iganes see ka ei ole), mida peategelast sunnitakse parandama. Ta keeldub sellest kaua, venitab sellega, kuni suudab, kuid ühel päeval on see siiski tehtud. Selgub, et Hanover on saadetud Impeeriumist teda otsima ning põhjustab lõppeks kogu küla huku.

Hea jutt, seda muidugi. Hea Ameerika ulme, mis on viimaste kogemuste põhjal kuidagi nukraks muutunud. Võrreldes näiteks ulme nn kuldajastuga. Või ka mõnede hilisemate ajajärkudega. Aga noh, maailm on muutunud. Helge tuleviku uskujate ring kahaneb.

Artikkel. "Loomingust konnatiigis". Autor Siim Veskimees. Tuntud autor, üksjagu viljakas pealegi. Tuntud oma kriitilise mõtlemise poolest. Konkreetses artiklis väitleb põhiliselt Veiko Belialsi ja Taivo Ristiga. Väitleb asjalikult, hea küll, ehk veidi emotsionaalselt. Samas, kui on tõesti õige, et tema suhtes on isiklikuks muututud, on selline stiil/toon ehk ka õigustatud. Ehkki tegu ei ole ilukirjandusega, on see lõppkokkuvõttes lõbus lugemine. Vaimukalt kirja pandud. Ja nagu öeldud, igaühel on õigus oma arvamusele. Ainult üks asi, milles ma artikli autoriga päris ühel meelel ei ole: tegelikult on kirjanduses lubatud ka terve mõistuse vastu eksimine; see võib mitte meeldida, aga keelata seda ei saa. Antud kogumiku kontekstis võrdleksin seda artiklit... Üllatus-üllatus, "Udriku küla naistega". Kaks kirjatükki, mille ajaviiteks ette võtaksin - lihtsalt et end mõnusalt tunda.

Lõppkokkuvõtteks peab ütlema, et et kogumiku koostaja, toimetaja ja kogu jutuvõistluse žürii on teinud head tööd. Ja muidugi autorid/tõlkijad - ilma nendeta ei oleks ju seda kogumikku saanud ei koostada ega toimetada. Edu kõigile ka edaspidiseks!

Wednesday, May 9, 2012

Väga huvitav arvustus ja väga huvitav blogi!

http://bukahoolik.blogspot.com/2012/05/poul-anderson-sudasuvine-torm.html

Tuesday, May 8, 2012


Blogimängu arvustus

Siim Veskimees
Ennesõjaaegne kullakarva

Kuu Ordu tormiline algus. Terve mõistus lahkub.. alustuseks kuule :)
Kirjeldus
Ennesõjaaegne kullakarva – see on raamat ärksatest inimestest üle maailma, kes tahavad töötada tuleviku heaks. Erinevastest rahvustest ja rassidest, erinevate lootuste ja tõekspidamistega on nad kokku tulnud, sest neid ühendavad Kuu Ordu ideed. On neid, kes alles tulevad, õieti teadmata, mis neid ees ootab, ja on neid, kes juba Kuul sündinud. Ajaloo keeris kisub nad kaasa ja ühel hetkel avastavad nad, et ainus valik on võitlus. Ja sõjaga on see paha lugu, et alati saab keegi surma...

Aga veel enne kui selle raamatu kätte võtate hetike pilk Ordu tulevikku: http://www.veskimees.eu/node/72

Raamatu tiitellehel on pühenduse asemel read:
There are those who fail, there are those who fall,
There are those who will never win,
Then there are those who fight for the things they believe,
And these are men like you and me.
(Chris de Burgh, „Snows of New York”)


http://www.facebook.com/pages/Ennesõjaaegne-kullakarva-Kuu-Ordu-2061/292797187427048
Esimene blogimängu arvustus.
 
Siim Veskimees
Kuu Ordu
 
Stiilipuhast žanriulmet esindav tõsiteadusliku fantastika valda jääv moodne ulmeromaan. Terve mõistuse võitu oodates :)
 
Kirjeldus
Stiilipuhast žanriulmet esindav tõsiteadusliku fantastika valda jääv moodne ulmeromaan.
Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti.

Raamatu tiitellehel on moto:
See on visioon ummikusse jooksnud Tänapäevast, andes samas ka Lootuse. Kuigi see on maailm, milles mulle meeldiks elada, on kahjuks enam kui kindel, et Tulevik ei saa kindlasti mitte selline olema. Sest see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – Terve Mõistuse võitu.