Saturday, December 3, 2011

Lugu orjapüüdjate elust


Siin on üks mu lemmiklugudest, autoriks Jack London, raamatust "South Sea Tales" (eesti keeles sel aastal kirjastuse Fantaasia väljaantud "Lõunamere jutud"). Lugu räägib orjapidajatest - ja kas see on rassistlik? Samas - kas rassism on ajalooline? Kahtlemata on. Nii tol ajajärgul räägiti, käituti ja mõeldi. Ja tegelasteks on orjapüüdjad ning nende ohvrid - kes kahtlemata polnud ei rumalad ega hädised. Kuid ometi... Nii läks.


Vältimatu valge mees
Jack London
Jutukogust "Lõunamere jutud" (poes müügil, ka e-raamatuna)



   “Must ei mõista kunagi valget ega valge musta, nii kaua kui must on must ja valge valge.”

   Nii ütles kapten Woodward. Istusime Charley Robertsi kõrtsitoas Apias, juues Abu Hamedi kokteili, mida meile koostas ja jagas eespoolnimetatud Charley Roberts, kes oli saanud retsepti otse Stevensilt. Too oli selle kokteili välja mõelnud Niilusel janu kannatades. Kuulus Stevens oli ka kirjutanud raamatu “Kitcheneriga Kartouni” ja surnud Ladysmithi piiramise ajal.

   Lühike ja töntsakas kapten Woodward, nahk tumepruun neljakümnest aastast troopilise päikese käes, niisked pruunid silmad kõige ilusamad, mida ma kunagi mehel näinud olen, rääkis seda oma suurtest elukogemustest. Armide rägastik paljal pealael näitas mustade tomahookidega kokkupuutumist, ja samasugusest tutvusest teatas ees allpool, kaela paremal küljel olev arm, kust nool oli kunagi sisenenud ja puhtalt läbi tõmmatud. Nagu ta rääkis, oli tal kiire olnud – nool oli ta jooksu takistanud – ja ta tundis, et tal pole aega nooleotsa ära murdmiseks ja noole välja tõmbamiseks sealt, kust see oli sisenenud. Hetkel oli ta Savaii kapten, see oli suur aurik, mis värbas läänest töölisi Samoal asuvate Saksa istanduste jaoks.

   “Pool hädast on valgete rumalus,” ütles Roberts, peatudes, et juua pikalt oma klaasist ja kiruda kiindunult Samoa baaripoissi. “Kui valge mees tahaks pisut keskenduda, et püüda musta meest mõista, võiks vältida suuremat osa segadustest.”

   “Olen näinud väheseid, kes väidavad end neegreid mõistvat,” vastas kapten Woodward, “ja ma olen alati märganud, et nemad olid esimesed kai-kai'd (kes ära söödi). Vaadake Uus-Guinea ja Uus-Hebriidide misjonäre – Erromanga märtrisaart ja kõiki ülejäänuid. Vaadake Austria ekspeditsiooni, mis Saalomoni saartel Guadalcanari põõsastes tükkideks lõigati. Ja vaadake kaupmehi, kes kiitlesid, et ükski neeger neid ei võta, ja kelle pead kaunistavad kanuumajade katusetalasid. Seal on vana Johnny Simons – kakskümmend kuus aastat Melaneesia teravaid servi – kes vandus tundvat neegreid nagu raamatut –, ja ta suri Marovo laguunis Uus-Georgial, kus ta pea saagisid maha Must Mary ja vana ühejalgne neeger, kelle teine jalg oli jäänud hai lõugade vahele, kui ta oli dünamiiti saanud kalade järele sukeldunud. Seal on Billy Watts, kellel oli kohutava neegritapja kuulsus, mees, kes oleks kuradit ennastki hirmutanud. Mäletan, kuidas olin Cape Little’il, Uus-Iirimaal, teate, kui mustad varastasid pool kasti tubakat – see läks talle maksma umbes kolm ja pool dollarit. Vastutasuks maksis ta kätte, lasi maha kuus musta, purustas nende sõjakanuud ja põletas kaks küla maha. Ja see juhtus Cape Little’il, neli aastat hiljem, kui viiskümmend Buku poissi, kelle ta oli endaga trepangi püüdma kaasa võtnud, temalt saagi sisse vehkisid. Viie minuti pärast olid nad kõik surnud, välja arvatud kolm poissi, kes kanuus minema pääsesid. Ära räägi mulle mustanahalise mõistmisest. Valge mehe missioon on maailma rüüstata, ja see on küllalt suur töö, mis on talle loodud. Kas tal jääb üldse aega üle mustanahaliste mõistmiseks, ah?”

   “Seda küll,” ütles Roberts. “Ja kuidagi ei paistagi mustanahaliste mõistmine talle vajalikuna. Valge mehe edu maailma rüüstamisel on otseses seoses tema juhmusega...”

   “Ja mustanahaliste muutmisega jumalakartlikeks,” pahvatas kapten Woodward. “Ehk on sul õigus, Roberts. Ehk on tema edu põhjuseks tema rumalus, ja kindlasti on üks osa sellest ta võimetus mustanahalisi mõista. Kuid kindlasti peab valge mustanahaliste seas kõva korda hoidma, kas ta siis mõistab neid või mitte. See on vältimatu. See on saatus.”

   “Ja muidugi on valge mees vältimatu – see on mustanahaliste saatus,” sekkus Roberts. “Ütle valgele mehele, et laguunis, mille kaldal on kümme tuhat ulguvat kannibali, on pärlikarp, ja ta suundub sinna täiesti üksi, koos poole tosina kanaka sukelduja ja tinast äratuskellaga kronomeetriks, kõik pakitud nagu sardiinid mahukasse viietonnisesse laeva. Sosista, et põhjapooluselt on kulda leitud, ja seesama vältimatu valgenahkne olend asub otsekohe teele, relvastatuna kirka ja labidaga, seasingi ja viimase patentkelguga – ja veel enam, ta jõuabki sinna. Anna talle vihje, et punakaskuumade põrgumüüride taga on teemante ja Mr. Valge Mees tormab kohale ning paneb vana Saatana enda kirka ning labidaga tööle. See tuleb sellest, kui ollakse rumal ja vältimatu.”

   “Kuid huvitav, mida must mees mõtleb sellest – vältimatusest,” ütlesin.

   Kapten Woodward hakkas vaikselt naerma. Ta silmis oli meeldetuletav helk.

   “Ma mõtlen, et mida võisid küll Malu neegrid arvata ja mida võivad nad ikka veel mõtelda vältimatust valgest mehest, kes oli meil pardal, kui me neile Duchessi pardal külla tulime,” selgitas ta.

   Roberts segas veel kolm Abu Hamedit.

   “See juhtus kakskümmend aastat tagasi. Saxtorph oli ta nimi. Ta oli kindlasti kõige rumalam mees, keda ma kunagi näinud olen, kuid ta oli vältimatu nagu surm. Oli vaid üks asi, mida see mees teha oskas, ja see oli laskmine. Mäletan, kuidas me esmakordselt kohtusime – just siin Apias, kakskümmend aastat tagasi. See oli enne sinu aega, Roberts. Ma magasin Hollandlase Henry hotellis, kus praegu on turg. Kas oled kunagi kuulnud Hollandlane Henryst? Ta smuugeldas mässajaile osavasti relvi, müüs oma hotelli maha ja tapeti Sydneys just kuus nädalat hiljem kõrtsikakluses.

   Kuid Saxtorph. Ühel õhtul olin just magama jäänud, kui õues hakkasid kräunuma kaks kassi. Tõusin voodist ja läksin aknale, veekann käes. Kuid just siis kuulsin kõrvaltoa akent avanevat. Tulistati kaks lasku ja aken läks jälle kinni. Ma ei suuda kirjeldada juhtunu kiirust. Kõige rohkem kümme sekundit. Aken läks lahti, põmm-põmm revolvrist, aken läks kinni. Kes ta ka polnud, ta ei peatunud, et oma laskude tagajärge vaadata. Ta teadis. Kas mõistad mind? – ta TEADIS. Kassikontserti enam polnud ja hommikul lebasid seal kaks süüdlast, surnud mis surnud. See oli minu jaoks imeline. See on ikka veel. Kõigepealt, oli tähevalgus ja Saxtorph tulistas sihtimata; teiseks, ta tulistas nii kiiresti, et kaks lasku kõlasid peaaegu ühena; ja viimaks, ta teadis, et oli märki tabanud, ilma vaatamata.

   Kaks päeva hiljem tuli ta minu laeva pardale. Olin siis kapteni abi Duchessil, tohutu suurel saja viiekümne tonnisel kuunaril, värbamislaeval. Ja pean ütlema, et värbajad olid tol ajal lindpriid. Ühendriikide valitsus neid ei kaitsnud. See oli raske töö, nõudis palju kauplemisoskust, kui olime lõpetanud ega olnud vahele jäänud, ja me püüdsime istandusetöölisi igalt lõunamere saarelt, kust meid minema ei löödud. Noh, Saxtorph tuli pardale, John Saxtorph oli nimi, mis ta meile ütles. Ta oli liivakarva väike mees, juuksed liivakarva, jume liivakarva ja silmad samuti liivakarva. Temas polnud midagi erilist. Ta hing oli sama neutraalne kui ta värvilahendus. Ta ütles, et on rahahädas ja tahab laeval tööd. Võib olla kajutipoisiks, kokaks, lastiülemaks või tavaliseks madruseks. Ei tea midagi neist töödest, kuid on valmis õppima. Ma ei tahtnud teda, kuid ta laskmine oli mulle nii väga muljet avaldanud, et võtsin ta lihtmadruseks palgaga kolm naela kuus.

   Ta tahtis tõesti õppida, seda pean tema kohta ütlema. Kuid ta lihtsalt ei suutnud midagi selgeks saada. Ta ei osanud rohkem kompassi kasutada kui mina suudan jooke segada, nagu Roberts siin teeb. Ja mis puutub tüürimisse, siis sealt sain ma oma esimesed hallid juuksed. Ma ei usaldanud teda kunagi rooli juurde, kui olime avamerel, sest tihedal ja lahedal kursil sõit olid talle lahendamatud müsteeriumid. Ta ei suutnud vahet teha soodil ja pelil, lihtsalt ei suutnud. Sisekliiver ja besaan-taaksel olid talle kama kõik. Ütle talle, et viira grootsooti, ja ta laseb otsekohe alla kahvlinoka. Ta kukkus kolm korda üle parda ega osanud ujuda. Kuid ta oli alati rõõmus, mitte kunagi merehaige, ja ta oli kõige innukam mees, keda ma kunagi näinud olen. Ta oli kinnise iseloomuga. Ei rääkinud kunagi endast. Ta elulugu, mis meisse puutus, algas päevaga, mil ta end Duchessile kirja pani. Kus ta oli laskmist õppinud, võisid vaid tähed üksi ütelda. Ta oli jänki – nii palju me teadsime ta pinisevast kõnest. Ja see oli kõik, mis me kunagi teada saime.

   Ja nüüd hakkan asja endani jõudma. Uus-Hebriididel polnud meil õnne, ainult neliteist poissi viie nädala jooksul, ja me sõitsime edasi kirdesse Saalomoni saarte suunas. Malaita oli nii tol ajal kui praegu hea värbamispaik ja me jõudsime Malusse selle loodenurgas. Seal olid kaldariff ja välimine riff ja üsna närviline ankrupaik, kuid me saime hakkama ja andsime dünamiidiplahvatustega mustanahalistele märku, et nad ligi astuksid ja laseksid end värvata. Kolme päeva jooksul ei saanud me mitte kedagi. Mustanahalisi tuli meie laeva külje alla oma kanuudes sadade kaupa, kuid nad vaid naersid, kui näitasime neile helmeid ja sitsiriiet ja kirveid ja rääkisime neile istandusetöö rõõmudest Samoal.

   Neljandal päeval olukord muutus. Üle viiekümne mehe oli nõus ja neid majutati trümmi, vabadusega tekil käia, muidugi. Ja muidugi tundub tagasi vaadates see üldine nõusolek kahtlasena, kuid tol hetkel arvasime, et mõni mõjukas pealik oli loobunud seda keelamast. Viiendal päeval olid meie kaks paati kaldal nagu tavaliselt – üks teist katmas, teate, hädaolukorraks. Ja nagu tavaliselt olid tekil viiskümmend mustanahalist, logelemas, vestlemas, suitsetamas ja magamas. Saxtorph ja mina koos veel nelja meremehega olime ainsad valged, kes olid pardale jäänud. Kaks paati olid mehitatud meestega Gilberti saartelt. Ühes oli kapten, lastiülem ja värbaja. Teises, mis oli kattev paat ja mis asus sada jardi kaldast eemal, oli tüürimees. Mõlemad paadid olid hästi relvastatud, kuigi mingeid probleeme ei oodatud.

   Neli meremeest, kaasa arvatud Saxtorph, küürisid ahtrireelingut. Viies meremees, vintpüss käes, seisis valvel veetünni juures just peamasti ees. Mina andsin parajasti viimast lihvi uuele kahvlihargile. Olin sirutamas kätt piibu järele, kuhu olin ta maha pannud, kui kuulsin kaldalt lasku. Küünitasin vaatama. Miski lõi mind kuklasse, langesin poolteadvusetult tekile. Mu esimene mõte oli, et miski taglaseosa on lahti tulnud; kuid kukkudes ja isegi enne tekile jõudmist kuulsin kuradi enda kõuekõminat paatide vintpüssidelt, ja kõrvale pöördudes märkasin silmanurgast valves seisvat meremeest. Kaks suurt neegrit hoidsid teda kätest ja kolmas lõi tal selja tagant tomahoogiga ajud välja.

   See on praegugi mu silme ees: veetünn, peamast, selle mehe küljes rippuv jõuk, kirves langemas talle kuklasse, ja kõik lõõmava päikese all. Mind lummas see kasvav nägemus surmast. Tomahook paistis langevat kohutavalt kaua. Nägin seda kohale jõudvat ja mehe jalgu järele andvat, kui ta kokku kukkus. Neegrid hoidsid teda üleval puhtalt jõu abil, kui teda veel paar korda raiuti. Siis löödi mind kaks korda pähe ja ma otsustasin, et olen surnud. Sama arvas ka mind lööv jõhkard. Olin liikumiseks liiga abitu, lebasin seal ja vaatasin, kuidas nad tunnimehel pea otsast võtsid. Pean ütlema, et nad tegid seda küllalt osavalt. Nad olid sellel alal vanad kalad.

   Vintpüssituli paatidelt oli lakanud ja ma ei kahelnud, et nad olid surnud ja kõik oli lõppenud. Oli vaid sekundite küsimus, kuni nad minu pea järele tulevad. Ilmselt võtsid nad parajasti ahtripoolsete meremeeste päid maha. Pead on Malaital hinnas, eriti valgete pead. Neil on aukohad mere ääres elavate pärismaalaste kanuumajades. Mis kaunistuslikku väärtust bušmanite arvates selles leidub, ma ei tea, kuid nad hindavad seda just sama palju kui mere ääres elav rahvaski.

   Mul oli ähmane kavatsus põgeneda ja roomasin kätel ning põlvedel vintsini, kus mul õnnestus end püsti ajada. Sealt vaatasin ahtri poole ja nägin kolme pead kajuti katusel – kolme meremehe pead, kellele olin kuude kaupa käske jaganud. Mustad nägid mind seismas ja sööstsid mu poole. Sirutasin käe revolvri poole ja leidsin, et nad olid selle ära võtnud. Ma ei või öelda, et olin ehmunud. Olen mõned korrad surma lähedal olnud, kuid siis oli olukord kõige hullem. Olin pooluimane ja miski ei paistnud lugevat.

   Kõige ees olev must oli haaranud kambüüsist lihunikukirve ja grimassitas nagu ahv, valmistudes minu pead lõhestama. Kuid seda lööki ei järgnenud. Ta kukkus tekile hunnikusse ja nägin verd tema suust purskamas. Kuidagi ähmaselt kuulsin vintpüssi paugatust ja pidevalt järgnevaid paugatusi. Must musta järel kukkus. Mu meeled hakkasid selginema ja ma märkasin, et ükski lask ei läinud mööda. Iga kord, kui vintpüss paugatas, siis must kukkus. Istusin tekil vintsi kõrval ja vaatasin üles. Ristmastil nagu õrrel istus Saxtorph. Kuidas tal oli see õnnestunud, ma ei suuda kujutleda, sest ta oli sinna kaasa võtnud oma kaks Winchesteri ja ma ei tea kui palju padrunivöösid, ja nüüd tegi ta ainsat asja maailmas, mis talle sobis.

   Olen näinud tulistamist ja tapatalguid, kuid ma pole kunagi näinud midagi selletaolist. Istusin vintsi kõrval ja jälgisin vaatemängu. Olin nõrk ja uimane, ja see kõik paistis unenäona. Ta vintpüss tulistas põmm, põmm, põmm, põmm, ja müts, müts, müts, müts kukkusid mustad tekile. Oli hämmastav vaadata nende kukkumist. Pärast nende esimest minu järele tormamist, kui umbes tosin oli langenud, paistsid nad halvatuina; kuid Saxtorph jätkas tulistamist. Selleks ajaks saabusid kaldalt kaks paati Snideritega, ja Winchesteridega, mille nad olid paatidelt sõjasaagiks saanud. Turmtuli, millega nad Saxtorphi üle külvasid, oli kohutav. Tema õnneks on mustad head vaid lähitules. Nad pole harjunud püssi õlale panema. Nad ootavad, kuni on üsna mehe lähedal, ja siis tulistavad puusalt. Kui Saxtorphi vintpüss liiga kuumaks läks, võttis ta teise. Seepärast ta oligi kaks vintpüssi endaga kaasa võtnud.

   Tema tuleandmise kiirus oli hämmastav. Ta ei tulistanud kordagi mööda. Kui miski on üldse olnud kunagi vältimatu, siis just see mees. See oli just kiirus, mis muutis tapatalgu nii kohutavaks. Mustadel polnud aega mõtlemiseks. Kui nad viimaks seda tegid, tormasid nad üle parda, muidugi kanuusid ümber pöörates. Saxtorph jätkas samas tempos. Vesi oli nendega kaetud, ja plump, plump, plump tabasid neid tema kuulid. Mitte ükski ei läinud mööda ja ma kuulsin eriti selgesti iga kuuli mütsatust, kui see mattus inimlihasse.
Mustad hargnesid ja suundusid ujudes kaldale. Vesi oli kaetud hüplevate peadega, ja ma tõusin nagu unenäos ja vaatasin kõike – hüplevaid päid ja päid, mis hüplemast lakkasid. Mõned kauglasud olid suurepärased. Ainult üks mees jõudis kaldale, aga kui ta tõusis, et rannale kahlata, sai Saxtorph ta kätte. See oli ilus. Ja kui mõned mustad jooksid oma kaaslast veest välja tõmbama, sai Saxtorph ka nemad kätte.

   Arvasin, et kõik on möödas, kui kuulsin vintpüssi jälle tööle hakkavat. Üks mustanahaline oli väljunud kajutist ja teel tekile maha võetud. Kajut pidi olema neid täis. Loendasin kahtkümmet. Nad tulid ükshaaval ja tahtsid üle reelingu hüpata. Kuid keegi neist ei jõudnud sinna. See meenutas mulle kaevikrajal laskmist. Must keha hüppas kajutist välja, Saxtorphi vintpüss paugatas ja must keha kukkus. Muidugi need seal all ei teadnud, mis tekil toimub, ja nii nad tulid üksteise järel, kuni ka viimane oli surnud.

   Saxtorph ootas mõnda aega, et olla kindel, ja siis tuli tekile. Tema ja mina olime ainsad, kes olid Duchessi meeskonnast järele jäänud, ja mina olin üsna lähedal kokku kukkumisele, samas kui tema oli abitu nüüd, kui laskmine oli läbi. Minu juhendamisel pesi ta mu peahaavu ja nõelus neid. Suur sõõm viskit andis mulle jõudu alustada ettevalmistusi ärasõiduks. Mitte midagi muud ei jäänud üle. Kõik ülejäänud olid surnud. Püüdsime purjeid üles saada, Saxtorph tõmbamas ja mina manöövrit juhtimas. Ta oli jälle see rumal maarott. Ta ei suutnud midagi ära teha ja kui ma minestasin, paistsime omadega läbi olevat.

   Kui teadvusele tulin, istus Saxtorph abitult reelingul ja küsis, mida ta tegema peab. Ütlesin, et ta vaataks üle haavatud, kas keegi neist suudab roomata. Ta kogus kokku kuus. Mäletan, et ühel neist oli murtud jalg, kuid Saxtorph ütles, et ta käed olid korras. Lamasin varjus ja vehkisin kärbseid eemale ning juhatasin tegevust, kui Saxtorph oma haiglajõuku kamandas. Olgu ma neetud, kui ta ei sundinud neid vaeseid neegreid tirima iga köit naagelpingil, enne kui leidis valli. Üks neist laskis otsa käest keset heiskamist ja libises surnult tekile, kuid Saxtorph sundis teisi tagant ja pani neid tööd jätkama.

   Kui ees- ja peapuri olid üleval, käskisin tal vabastada ankruseekel, et me minema pääseksime. Pidin ise minema ahtrisse rooli juurde, et kurssi muuta. Ma ei suuda mõista, kuidas ta seda tegi, kuid ankruseekli vabastamise asemel laskis ta alla teise ankru ja seal me olime, kahekordselt ankurdatud.

   Viimaks õnnestus tal vabastada mõlemad ankruseeklid ja tõsta taaksel ja tagapuri, ja Duchess kogus avamerele sõites tuult purjedesse. Meie tekid olid vaatamisväärsus. Surnud ja surevad neegrid igal pool. Mõned neist olid vajunud kujuteldamatuisse kohtadesse. Kajut oli neid täis, sest nad olid tekilt minema roomanud ja sisse kukkunud. Panin Saxtorphi ja ta surnuaiajõugu neid merre viskama, ja sinna nad läksid, elavad ja surnud. Haide saak sel päeval oli hea. Muidugi läksid meie neli mõrvatud meremeest sama teed. Kuid nende pead panime kotti koos raskustega, nii et need mitte mingil juhul randa ei triiviks ja mustanahaliste saagiks ei langeks.

   Meie viit vangi otsustasin kasutada meeskonnana, kuid nemad otsustasid teisiti. Nad ootasid oma võimalust ja hüppasid üle parda. Saxtorph tabas kaks neist hüppelt oma revolvriga, ja oleks tabanud ka ülejäänud kolme vees, kui ma poleks teda peatanud. Olin tapmisest väsinud, teate, ja pealegi, nad olid kuunari merele aidanud. Kuid see armuandmine oli asjatu, sest haid said nad kätte.

   Kui olime maale jõudnud, selgus, et mul oli peapõrutus või midagi sellesarnast. Igal juhul hulpis Duchess jõude kolm nädalat, kuni jalad alla sain, ja me venisime temaga Sydneysse. Igal juhul said need Malu mustad igikestva õppetunni, et valge mehega pole hea mängida. Nende jaoks oli Saxtorph kindlasti vältimatu.”

   Charley Roberts vilistas pikalt ja ütles:
 
   “Arvan sama. Kuid mis Saxtorphist sai?”

   “Ta hakkas hülgekütiks ja sai parimaks nende hulgas. Kuus aastat oli ta äärmiselt nõutud nii Victoria kui San Francisco laevastikes. Seitsmendal aastal peatas nende kuunari Beringi merel Vene sõjalaev ja räägitakse, et nad kõik saadeti Siberi soolakaevandustesse. Vähemalt pole ma temast pärast seda midagi kuulnud.”

   “Maailma rüüstamas,” pomises Roberts. “Maailma avastamas. Seda nad oskavad. Keegi peab seda tegema – maailma avastama, ma mõtlen.”

   Kapten Woodward hõõrus risti-rästi arme ta paljal pealael.

   “Olen andnud selles oma panuse,” ütles ta. “Nelikümmend aastat nüüd. Sellest tuleb mu viimane reis. Siis jään koju.”

   “Vean veini peale kihla, et ei jää,” väitis Roberts. “Sa sured rakmetes, mitte kodus.”

   Kapten Woodward võttis kohe kihlveo vastu, kuid mina isiklikult arvan, et Charley Roberts võidab.


Tõlkinud Eva Luts

Saturday, September 24, 2011

Hunni vari

  Olen Eva Luts kirjastusest Fantaasia. Siin on ühe jutu algus, mille kohta kuulutasin välja, et ootan jutu lõpunikirjutajaid, sest autor ise ei saa seda paraku enam enesetapu tõttu teha. Loo nimi on "Hunni vari" ja autor Robert E. Howard. Lookatkend on ilmunud kogumikus "Bal-Sagothi jumalad". Tähtaeg on 1. november ja meiliaadress eva.luts111@gmail.com. Hea lõpetuse puhul võib kõne alla tulla ka avaldamine kogumikus Täheaeg. Täheaegade kohta vt http://taheaeg.wordpress.com/ ja kogumiku "Bal-Sagothi jumalad" kohta vt http://orpheuseraamatukogu.wordpress.com/

Loo "Hunni vari" katkendi on tõlkinud Tatjana Peetersoo.



Hunni vari
Robert E. Howard

Proloog
  Tuulevaikus hoidis suurt sõjalaeva klaassiledal avamerel. Vask- ja kuldosad hiilgasid päikese käes, kasutud purjed laksusid vastu masti. Kõrgel ahtritekil jõid kolm meest lonkshaaval veini ja lobisesid laisalt. Kui üks ühine joon välja arvata, olid nad nii erinevad, kui võib üldse ette kujutada, ent ühes olid nad sarnased: igaüks neist nägi välja nagu sõjameheks sündinud.

  Saks Athelstane oli hiiglane, härjanahksetest sandaalidest kuni linavalge juuksepahmakani kuus ja pool jalga pikk. Ta turris habe oli sama kuldset tooni nagu jämedad käevõrudki, mida ta käsivarte ümber kandis, ning silmad suured, rahulikud ja hallid. Seljas oli tal käisteta rõngassärk ning isegi siis, kui ta jõi ja juttu ajas, hoidis ta risti põlvedel oma laia, kulunud tupes kahekäemõõka.

  Don Roderigo del Cortez oli pikk, tõmmu ja kõhn ning lihtsas kaunistusteta turvises. Ta tumedad silmad olid sügavad ja kurvad, ta kombed suursugused ja viisakad. Ta ei kandnud habet, küll aga peenikesi vuntse, ning ta ainus relv oli pikk kitsas mõõk, rapiiri eelkäija.

  Turlogh Dubh O'Brien polnud nii pikk kui mõlemad ta kaaslased, ehkki ka tema ulatus üle kuue jala. Ta tõmmu nägu oli puhtaks aetud, mustad juuksed lühikeseks lõigatud. Raskete mustade kulmude all hõõgusid vulkaanidena silmad – sinised ja täis asukohta vahetavaid valguslaike – nagu sügavad taevakarva järved, mille kohalt varje heites mööduvad pilved. Ta oli pikkade liikmete, võimsa rinna ja laiade õlgadega ning iga ta liigutus oli täis raudset jõudu ja kassilikku nõtkust. Mõnes mõttes oli ta veelgi täiuslikum võitleja kui ta sõbrad, sest ühendas endas kiiret liikuvust, mis puudus saksil, ja tugevust, mida oli vähem saledal hispaanlasel.
Ta relvastuseks oli must liibuv rõngasrüü ja pikk pistoda, mida hoidis puusal roheline vöö. Sealsamas lähedal relvaraamil puhkasid veel mõned ta sõjariistadest: lihtne visiirita kiiver, ümmargune kilp, mille keskpaigas turritas terav ora, ja ühekäe-kirves. Sel sõjakirvel oli kindel osa ta omaniku tapatöös; oma ühepoolse vaheda teraga ja täiuslikult valmistatud, mõõgahoobile vastupidava tammepuust varrega, oli see meistri relv. See oli kergem kui enamik tolleaegseid kirveid ja ka teistmoodi valmistatud. Lühike terav ora kirvesilma tagaküljes ning teine kirve tipus muutsid selle veelgi surmatoovamaks.

  „Don Roderigo,” müristas Athelstane, oma karikat uuesti täites, „mis lugu on nende idamaalastega, kelle vastu me seilame? Thori vere nimel, ma olen mõõku ristanud igat tõugu sõjameestega Läänest, aga nendetaolisi pole veel näinud. Paljud mu semudest on Miklagaardis käinud, aga mina mitte.”

  „Saratseenid on vaprad ja julmad sõjamehed, mu hea isand,” vastas don. „Nad võitlevad pistodade ja kõverate mõõkadega. Ja nad vihkavad meie õiglast Issandat Jeesust, sest hoiavad oma Muhamedi poole.”
„Mina olen nõnda aru saanud,” jätkas Athelstane uurimist, „et idas, kuhu me purjetame, asub väin, mis eraldab Euroopat Aafrikast. Uskmatud saratseenid hoiavad enda käes nii Aafrikat kui ka suurt tükki Hispaaniast. Ja nende taga asuvad Vahemere ühel kaldal Itaalia ja Kreeka, teisel aga Aafrika idaosa ja Püha Maa, mida rüvetavad araabia šaakalid. Sealsamas ligidal on ka Konstantinoopol või Miklagaard, nagu viikingid seda nimetavad, aga mis tuleb edasi, ah?"

  Don Roderigo vangutas pead. „Edasi tuleb Iraan-Pärsia ja tühermaa, mis kubiseb paganlikest türklastest ja tatarlastest. Veel edasi… Räägitakse pööraseid lugusid Hindist ja Cathayst – aga kes oskaks ütelda? Sinna vahele jäävad kõrbed ja mäed, täis paganaid ja kurje vaime, lohesid ja…”

  Turlogh sekkus äkki pearaputusega. „Seal ei ole lohesid, don Roderigo, kuigi tõtt-öelda ähvardab seal rändajat palju surmaohtusid nii metselajatelt kui ka inimestelt.”

  Teised vaatasid uudishimulikult tema poole. Ei juhtunud just tihti, et keldi lindprii suu lahti tegi, et oma pikkadest rännakutest jutustada. Ent parajasti oli tal selleks tuju.

  „Olin oma seitse aastat noorem,” alustas ta, „kui purjetasin ühel päeval Erinist retkele – minu kirve nimel, oli see vast pikk retk, sest kulus kolm aastat enne, kui ma jälle jala Iirimaa pinnale sain. Pane tähele, Athelstane, neil mu lindprii-päevadel oli mul omaenda laev, oo-jaa, ja meeskond kah.”

  „Mäletan küll,” pobises saks. „Mu viikingitest sõpradele tegi see palju kahju ja külad Inglismaa läänerannikul suitsesid. Aga kuidas on nende idas olevate tundmatute maadega, millest ma rääkisin?”

  „Kui randud Balti mere kõige kagupoolsemal kaldal,” vastas Turlogh O'Brien, „ja lähed muudkui lõunasse ja ida poole, siis jõuad suure mereni sisemaal – see on Kaspia meri. Sinna vahele jääb kõnnumaa metsade ja jõgedega ning laiade lainetavate tasandikega, kus pika rohu sees kasvab kõigest mõni puu – see on avar, hall, inimtühi maa…”

*

  ...Tinakarva hallide steppide kohal tinakarva hallis taevas lendasid üksikud haigrud. Nii kaugele, kui silm ulatus nägema, sirutus üksluine lainetav rohi, mida sasis kõle tuul. Üksluisust rikkusid vaid mõned üksikud kidurate puude kasinad salud ning kauguses võis aimata suure jõe piirjooni, mis mao kombel läbi kõnnumaa lookles. Seal kasvas tihe kõrge roostik, mille kohal tiirutasid veelinnud. 

  Turlogh O'Brien vahtis üksisilmi kaugustesse ning ta hinge hiilis kurb üksindus. Siis ta võpatas. Jõge piiravast pilliroost neli kogu ja ta teravad silmad nägid ratsamehi, kes kihutasid tema suunas, üks teistest eespool. Turlogh hoidis päitsetest suurt kimlit täkku. Nüüd kargas ta kähku sadulasse, haaras sõjakirve ja pistoda ning ratsutas lähedalolevasse hõredasse puudetukka. Ta ei uskunud, et lähenevad ratsanikud tuleksid teda ründama; nende hoiak sundis teda arvama, et kolm tagumist jälitavad kõige esimest. Ning kelt oli uudishimulik, mis laadi mehed siin metsikul maal elavad.

  Ratsamehed jõudsid kiiresti lähemale ja varsti võis Turlogh näha, et ta oletus oli õige. Kõige ees olev mees vankus sadulas ja üks ta käsi rippus lõdvalt küljel. Ta juhtis oma ratsut teise käega ja hoidis murdunud teraga mõõka hammaste vahel. Ta oli pikakasvuline ja noor ja kihutas nagu tuul, kollane juukselakk tuules lehvimas. Kuid ta jälitajad olid talle jõudsasti kannule tulemas. Nad olid tagaaetavast hoopis lühemad ja ratsutasid väikestel nobedatel hobustel. Kui salgake keldi pelgupaigale lähemale jõudis, nägi ta, et jälitajad on väga tõmmud ning et nad kannavad kergeid hõbetatud turviseid ja peas turbaneid. Käes hoidsid nad kergeid ümmargusi kilpe ja kõveraid mõõku.

  Turloghi vaim oli silmapilk valmis. Muidugi polnud see tema asi, kuid seal eemal ajasid kolm täies relvis meest taga haavatud sõjameest, kes kuulus kindlasti hõimu, mis oli lähedasem pigem Turloghi rahvale kui jälitajatele. Need on türklased, otsustas kelt, kuigi oli arvanud, et nood elavad hoopis kaugemal lõuna pool. Ta rinnas süttis vaistlik vihkamine. See oli igivana vaen aarialaste ja turaanlaste vahel, nii tugev, et ässitas primitiivsete sõdalaste kauged järeltulijad üksteisele kõri kallale.

  Nüüd müdistas kollasejuukseline nooruk kidurast puudesalust mööda ja nüüd oli ka enamik jälitajaid sellega peaaegu kohakuti. Tõmmus käes kiiskas kõrgele tõstetud kõver mõõk ja metsik võidurõõmus kisa tõusis taevani – et muutuda jahmunud ahhetuseks, kui puude vahelt ootamatult üks kogu välja sööstis.

  Nagu katapuldist lastud kivi prantsatas kimmel täie hooga ühe türklase ratsu otsa. Tollel ei jäänud aega kõrvale pöörata, et kokkupõrget vältida. Küljelt rünnates lõi raskem hobune kergema jalust maha ja uperpalli, tallates ratsaniku jalge alla, kus lahmivad kabjad ta ajud välja põrutasid.

  Turlogh pööras ratsmetest kiskudes ringi, et kohata allesjäänud türklaste rünnakut, kes pistsid üllatusest ja raevust ulguma nagu hundid, kuid tungisid talle peale mõlemast küljest. Kelt andis kannuseid, et kohtuda neist lähimaga enne, kui teine talle tagantpoolt kallale jõuab. Kõver mõõk sähvatas Turloghi pea suunas, ent kelt püüdis hobust põlvedega juhtides selle hoobi oma kilbile ja virutas peaaegu samal hetkel vastu. Vahe tera lõikas läbi turbani ja lõi pooleks selle all olnud paljaksaetud kolba. Kui türklane alles sadulast maha vajus, pööras Turlogh juba kohapeal ringi, et tõrjuda teist kõverat mõõka, mis oli ta pea kohale kerkinud. Kollasejuukseline nooruk oli võitlust märganud ja kihutas nüüd tagasi oma päästjale appi, kuid kõik sai läbi enne, kui ta kohale jõudis. Järelejäänud türklane ründas Turloghit vasakult, ulgudes ja raiudes nagu hullumeelne ja arvates, et kelt ei ulatu temani oma verest punase kirvega, ilma et ta hobuse ringi pööraks või relva vasakusse kätte võtaks. Aga kui türklane mõõgaga vehkides ründas, nägi kollasejuukseline nooruk niisugust võitlustrikki, millest polnud kunagi kuulnudki. Turlogh tõusis jalustes püsti, pööras ennast sadulas ja sooritas tavapärase käitumise vastupidi. Ta pareeris vihiseva mõõga oma kirvega ning virutas kilbiga, nagu poksija lööb oma raske kindaga. Türklase võidukas ulg muutus õudseks korinaks, kui kilbi keskel turritav ora ta kaelaveeni läbi lõikas. Veri voolas Turloghi kilbile ning türklane prantsatas maha, kus ta suri, küüntega oma punaseplekilise habeme külge klammerdudes.

  Turlogh pööras ümber, et vaadata, kuidas haavatud nooruk oma ratsu tema oma kõrvale juhib. Poiss hakkas rääkima keeles, millest kelt aru sai:

  „Ma tänan sind, vend, kes sa ka ei oleks. Kui poleks olnud sind, tassiksid need koeravennad mu pead juba Khogar-khaani juurde. Need neljakesi üllatasid mind jõe ääres roostikus. Ühe lõin ise maha – püha Pjotri nimel, tema ei söö enam kunagi päevalilleseemneid. Kuid nad lõhkusid mu mõõga ja murdsid käe ning ma pidin ülekaaluka jõu eest põgenema. Ütle mulle oma nimi, et saaksime vennad olla.”

  „Mu nimi on Turlogh Dubh, mis tähendab Must Turlogh,” vastas kelt. „Mu klann on O'Brien, mu kodumaa Erin. Kuid praegu olen ma lindprii oma rahva seas ja palju kuid ringi hulkunud.”

  „Mina olen Somakeld,” ütles nooruk, „ja mu rahvas on turgaslaavlased, steppide elanikud. Mu klann on laagris kohe seal silmapiiri taga. Tule koos minuga ja luba mu rahval sind tervitada.”

  „Las ma vaatan kõigepealt seda kätt,” ütles Turlogh, kuigi nooruk naeris kriimustuse üle, nagu ta seda nimetas. Turlogh, kes oli haavade sidumises vilunud, seadis murtud luu paigale ja mähkis sügava mõõgahaava kinni nii hästi kui suutis, lisades muda ja kiduratelt puudelt võetud ämblikuvõrke. Somakeld ei toonud kuuldavale ainsatki kaebehäält ning kui asi tehtud sai, tänas kelti vaikse viisakusega. Siis ratsutasid nad slaavlaste laagri poole.

  „Kuidas sa mu keelt rääkida oskad?” küsis poiss.

  „Olen kuude kaupa suurtes laantes ringi rännanud,” vastas Turlogh. „Metsade hõimud on stepielanike sugulased ja nende keel on suuremalt jaolt sama. Aga ütle mulle, Somakeld, kust tulid need türklased, kelle me maha lõime? Olen küll näinud tatarlasi, kes mõnikord isegi paksus metsas ratsutavad, kuid arvasin alati, et Türgi impeerium asub siit kaugel lõunas.“

  „Oh jaa, asub küll,“ kinnitas Somakeld. „Aga need koerad on nende oma rahvas välja ajanud.“
Somakeld rääkis mõnda aega ning Turlogh leidis, et nooruk on palju avameelsem ja terasema taibuga kui mossis metsarahvas, kelle seas ta viimati rännanud oli. Kuigi slaavlane oli alles noor, oli ta jõudnud ära käia kaugel –  „...kollaste liivadeni lõunas, kust karavanid rändavad Rhoumi ja Bokhara taha, idas Sinise Mere (Araali mere) ääres, Volga kõige põhjapoolsemate harujõgede taga, ning läänes läinud suure jõeni, mida hüütakse Dnieber.“ Ta rahvas oli rändav nomaadisuguharu ning tal endal jätkus rännulusti rohkem kui küllaga.
Need türklased olid metsikumad ja raevukamad kui nende sugulased seldžukid, kelle pealetungist varisesid araabia islamikalifaadid. See konkreetne hõim oli lakkamatus piirisõjas alla jäänud kas pärslastele või mõnele teisele türgi hõimule, arvas Somakeld. Nad olid pidanud põgenema oma esiisade karjamaadelt ning rännanud kaugele oma rassi hajusate piiride taha.

  Nad olid tulnud steppidesse, kus kahe rivaalitseva rassi nomaadidest eelpostid omavahel tülitsesid ja segunesid; kus viimaste aarialaste rände idaserv põimus ja kähmles tatari karjaste rände lääneservaga.
Järgnes tavapärane juhuslik sõjategevus: väikesed kokkupõrked ning rüüsteretked naiste ja hobuste järele mõlemalt poolt. Tatarlaste röövlibanded asusid algul ühele poolele, siis aga teisele, nii nagu neil tuju oli. Ent hiljuti oli sõda saanud uue ilme. Türklaste seast, kes hoidsid enda käes rohumaid teisel pool jõge, oli kerkinud uus khaan, Khogar, kes sai võimule pärast eelmise khaani mõrvamist. Ta ambitsioonid olid tohutud. Ta unistas võimust – tahtis saada isandaks mitte ainult avarate rohumaade ja rändhõimude üle, vaid tohutus impeeriumis, mis ulatuks steppide südamest Kaspia mereni. See polegi nii hull mõte, kommenteeris Somakeld, kes oli kuulnud vanu mehi kõnelemas impeeriumidest, mis tekkisid Idamaa rahvarohkeis labürintides peaaegu üleöö nagu seened, et pühkida üle maailmakaare nagu kulutuli, ning sama kiiresti end ka lõpuni põletasid.
Kuid Khogar-khaan pidi kõigepealt üle saama ühest takistusest: turgaslaavlastest, steppide põlistest isandatest. Tema esimene tähtsaim samm peab olema nende purustamine.

  Türklased, keda kihutas takka nende sõjakas liider, olid naabruskonna tatari klannid juba käsile võtnud, paljud neist maha tapnud ja teised süngele alistumisele sundinud, ülejäänud aga minema ajanud. Nüüd koondasid moslemid vägesid jõuliseks rünnakuks oma aarialastest vaenlaste vastu läänes. Ratsanikud omakorda kammisid steppe ja kooondasid turgaslaavi klanne. Mu rahval ei ole külasid, seletas Somakeld, vaid nad lähevad sinna, kus kasvab rohi. Hõimu eri klannid on sadade miilide ulatuses laiali igal pool, kuhu neil vaid on lusti minna.

  Luurajad olid teatanud türklaste liikumistest ning ühest kaugelviibivast klannist tagasi pöördudes märkas Somakeld oma põliseid vaenlasi. Mu hõim ei ole kuigi suur, ütles noor turgaslaavlane, kuid see on suutnud sajandite jooksul oma vaenlastest üle olla. Ükskord ulatus meie arv mitme tuhandeni, kuid suguharudevahelised sõjad olid seda kahandanud ning hõimu osad harud olid lahku löönud ja lääne poole rännanud, seal oma karjuseelu unustanud ja maaharijateks hakanud. Somakeld nohistas põlglikult nina.

  „Aga sina, mu vend,“ hüüatas ta äkki, „sina polegi mulle rääkinud, kuidas sattusid rändama nii kaugele oma karjamaadest. Kindlasti olid sa oma rahva hulgas pealik.“

  Turlogh irvitas rõõmutult. „Olin tõesti kord pealik ühel saarel kaugel läänes, mille nimi on Erin. Mu kuningas oli muistne mees ja väga tark ja ta nimi oli Brian Boru. Kuid vägev kuningas langes suures lahingus punaste habemetega mereröövlitega, keda hüütakse taanlasteks, kuigi meie rahvas lahingu võitis. Siis järgnes ajajärk täis vaenu ja salasepitsusi ning ühe naise viha ja ühe sugulase kadedus ajasid mind mu klannist välja, et ma lindpriina nõmmedel surnuks nälgiksin.

  Aga kuigi ma polnud enam üks Dal Caisi hulgast, oli mu süda ikka veel täis viha taanlaste vastu, kes olid sajandeid mu maad rüüstanud, ning ma kogusin enda ümber isandata mehi ja endataolisi lindpriisid ning kavala riukaga võtsime me taanlastelt ära ühe galeeri.“

  Ning paari kiire sõnaga visandas Turlogh noorele slaavlasele pildi sellest verisest perioodist oma rahutus ja võitlusrikkas elus.

  Selleks laevaks oli „Ronk“, millele ta andis uue nime „Cromi Viha“ ühe muistse paganliku keldi jumala järgi. Ning mitte ükski tema meeskonnast ei himustanud ta pea eest välja pandud auhinda. Turloghi juurde kogunes parvena lurjuseid, vargaid ja mõrtsukaid, kelle ainsaks vooruseks oli meeleheitel meeste mitte millestki hooliv andumus, kellel pole millegi nimel elada.

  Iiri lindpriid, Šotimaa kurjategijad, põgenenud saksi orjad, Walesi mereröövlid, Britannia võllaroad – nemad tüürisid ja sõudsid „Cromi Viha“ ning võitlesid ja rüüstasid oma pöörase isanda käsul. Seal oli mehi, kellel kõrvad küljest rebitud ja ninad lömastatud, põletusmärgid näol või õlal, ning liikmetel piinapingi ja ahelate armid. Neis polnud armastust ega lootust ning nad võitlesid nagu verejanulised saatanad.

  Nende ainus seadus oli Turlogh O’Brieni sõna ja see seadus oli teemantkõva. Nende vahel polnud mingeid tundeid; nad lõrisesid ta ümber nagu hundid ja tema sõimas neid rottideks, kes nad ju olidki. Kuid nad kartsid ja austasid tema raevukust ja võitlusoskust ning tema tunnustas nende meeleheitlikku pöörasust. Ta ei teinud katsetki neile oma tahet peale sundida, nagu tegid teised juhid, kelle käsi polnud tõstetud maailma vastu. Ta nõudis neilt vaid seda, et nad talle järgneksid ja võitleksid nagu saatanad, kui tema on oma sõna öelnud. Ta ei andnud ka ühtegi käsku kaks korda. Selles põrgulikus ümbruses, milles ta ennast leidis, ärkas uinuv tiiger nii keldi pealikus kui ka tema veriste kätega meeskonnas, kelle hulgas ta ise oli kõige hirmsam.

  Kui ta mingi käsu andis, kuulas mees otsekohe sõna või haaras sama kiirelt oma relva. Sest karistus sõnakuulmatuse või kõhklemise eest oli see, et vastuhakkaja ajud pöörase pealiku kirve all silmapilk välja lendasid. Mehed, kes olid Turlogh O’Brienit enne ta lindprii-päevi järginud, oleksid praegu jäänud ammulisui vahtima, kuidas ta seisab põlevate silmade ja tilkuva kirvega „Cromi Viha“ vereplekilisel ahtritekil, röökides oma kirjule hordile käsklusi häälel, mis kõlab nagu hullunud pantri möirgamine.

  Ta oli mereröövel, kes röövis teisi mereröövleid. Ainult siis, kui varud hakkasid otsakorrale jõudma, pühkis ta lõunasse ja riisus Inglismaa, Walesi või Prantsusmaa viljakaid rannikuid. Peaaegu hullumeelne vihkamine viikingite vastu, mis põles ta südames, kihutas teda rüüstama röövlite kindlustusi Hebriididel, Orkneyl ja isegi Skandinaavia maades. Kui tuiskav lobjakas ja talvised tormituule-iilid läänemeresid piitsutasid, purjetas Turlogh oma kirju kaaskonnaga lõikavas tuules, külmetades, nälgides, kannatades, et oma vaenlasele tõrvikute ja mõõkadega kaela langeda.

  See oli ränk teenistus, mida kelt pakkus meestele, kes tulid tema juurde ahelatest või võllapuu alt. Ta lubas neile ainult karmi rasket elu, lakkamatut rügamist ja sõdimist ning verist surma. Kuid ta andis neile võimaluse maailmale tagasi virutada ja end küllastumiseni tapatalgutega lohutada – ja mehed järgnesid talle.

  Kui isegi tursked põhjalased olid oma pikklaevad laevakuuridesse lohistanud ning istusid kindlates saalides õlut juues ja skalde kuulates, kündis Turlogh koos oma röövlitega vahutavaid meresid, et vaenlased nende turvatundes purustada ja nende tugevatest hoonetest üksnes suitsevad tukid alles jätta.

  Kord ühel südatalve päeval piitsutas Balti merd kibe tormituul, kihutades enda ees torkivat lobjakat, mis jäätus mastil ja sõudjate pinkidel. Lained paiskusid täie jõuga üle lohelaeva madala parda, leotades sõudjaid ja tarretudes nende habemetes jääklimpidena. Isegi need mehed, kes olid harjunud kõikvõimalike raskustega ja elasid huntide kombel, olid kokku kukkumas. Eestekil, toetudes ühe käega kaarduvale, lohepeaga lõppevale käilale, seisis Turlogh O’Brien ja pingutas silmi, et läbi lörtsi ja jääkülmade pritsmete loori puurida.
Turloghi turvis oli jääs ning paakunud verega kaetud saapad kangeks külmunud. Ent ta ei andnud alla. Ta oli kohe pärast sündimist välja lumetuisu kätte visatud, et otsustada, kas tal on õigus elada. Ta oli vintskem kui hunt. Ja praegu põles süda ta rinnus nii raevukalt, et ükski väline külm ei saanud talle liiga teha.

  Ta oli sellel reidil kaugele tulnud ning jätnud ahervaremeid punaseina hõõguma Jüütimaa rannale ja Skaggeraki kallastele. Ikka veel rahule jäämata oli ta mööda Balti merd ülespoole kihutanud ja arvas nüüd, et asub vetes, mida mõned nimetasid Soome laheks.

  Äkki märkas ta udus üht hõljuvat kuju ja röögatas metsikult. Pikklaev! Mõned viikingid, kes olid kahtlemata otsustanud talle kätte maksta, olid nüüd ta rüüstamistest kuulda saanud ega tahtnud ennast oma kindlustustest tabada lasta nagu need merekuningad, kelle kolbad nüüd Turloghi laeva kilbivarna kaunistasid.
Silmad kihutavas varjus kinni, karjus Turlogh käskluse suunda muuta ja teise laeva kõrvale tõmmata. Tema abi, sünge ühesilmaline šotlane, julges vastu vaielda.

  „Peame laeva tuules hoidma, kui pöörame kas või pool rumbi, peksab laine ta pooleks. Juba seegi on hull küllalt, et sõidame niisuguse tuulega merd laeval, millel pole tekkigi...“

  „Kandku kurat ise oma asjade eest hoolt!“ röökis Turlogh. „Tee, mida ma ütlesin, sa põrgusigitis – näe! See on nüüd udusse kadunud... ma ei näe teda enam...“

  Tohutud, jäätipuliste harjadega lained loopisid pikka madalat laeva nagu pilbast. Šotlasel oli õigus; ainult hull võis sellisele talvisele merele seiklema minna. Kuid Turloghi hinges oli nii palju hullust, et see vahel oma päitsed puruks kiskus.

  Äkki ja hoiatamata ilmus nende paremal pardal hõljuvast udust nähtavale terava nokaga laevanina. Mehed „Cromi Viha“ pardal nägid sarvedega kiivreid ja põhjalaste metsikuid blonde nägusid, kes reelingu ääres reas seisid, möirgasid ja relvi raputasid.

  „Tõmmake talle kõrvale ja minge abordaažile!“ röökis Turlogh, kui läbi ulguva tuule lendas vilinal noolepilv. „Cromi Viha“ hüppas edasi nagu kannuseid saanud hobune, kuid hetk hiljem vajus pikali tugevaim mees haardekonksu juures, põgenenud orja põletusmärgiga hiigelsuur saks, nool südames, ning ta kaaslaste ponnistused ei käinud vastupunnivast konksust üle. Turlogh röögatas metsikult ning mehed kargasid lähemale, kuid juhitavuse kaotanud galeer kaldus kõrvale, viskus eemale ja vappus terve parda pikkusest lainelöögist, mis pooled mehed üle parda pühkis – ja siis rammis seda viikingite galeer.

  Põhjalaste laeva raudne nokk ei tabanud täisnurga all, muidu oleks see parda puhtalt läbi lõiganud, kuid see kiskus lahti suure tüki plangutusest nina lähedal ja kraapis piki külge, saadetuna pilbastuvate aerude kurdistavast raginast. Pikklaevad lukustusid peaaegu parras parda vastas ning silmapilk olid reelingud rüsinal täis ulguvaid, raiuvaid kogusid, kes vihkamise punases massimõrvas tapsid ja surid.

  Mehed surid nagu kärbsed piki reelinguid, kus kirved lõhestasid kiivreid ja kolpasid ning mõõgad tungisid turvisega kaetud rindu. Ent šoti pootsman otsis Turloghi üles sealt, kus too verejanulise deemonina lahmis ja hakkis, ning karjus: „Meri kisub meid iga hetk lahku ja „Cromi Viha“ läheb meie jalge alt põhja!“

  „Lööge nad kokku!“ röökis Turlogh, silmad põlemas ja vaht huultel, uinuv hullus lõhkunud kõik kütked. „Lööge nad pardaid pidi kokku ja me kisume need sead koos endaga Põrgusse! Me vajume koos ja tapame uppudes kogu aeg!“

  Ja omaenda käega lõi ta esimese haardekonksu. Viikingid taipasid ta kavatsust ja üritasid eemale tõmbuda – kuid liiga hilja. Kokku lööduna polnud võimalik tüürida kumbagi laeva. Nad olid antud tuulte ja lainete armu hoolde, mis neid loopisid ja peadpööritava kiirusega edasi kihutasid, samas kui meeskonnad viimases meeleheitlikus haardes teineteise külge klammerdusid. Ulguva põrgu punases kataklüsmis hakkides ja raiudes oli Turlogh üksnes ähmaselt teadlik, et tormi vägev möirgamine muutub rütmiliseks nagu vastu kaljust kallast peksev lainemurd. Kuid berserki hullus oli tema peal ja ka kõigi teiste peal ning nad ei katkestanud ka siis oma punaste kirvestega vehkimist, kui kaks piinatud laeva, mastideta, vöörideta, purunenud aerude ja plangutusega, ülepeakaela läbi murdlainete vööndi kihutasid, et vahusele rannale puruks joosta.


Üks

  „Ja sina üksi jäid ellu?“ küsis Somakeld hingetuna.

  „Mina üksi,“ vastas Turlogh mornilt. „Noh, ma ei tea. Keset kogu seda möllu langes pimedus mu üle ja kui ma ärkasin, siis leidsin end võõraste inimeste hütist. Mingi lainete tuju viskas kaldale minu, kui kõik ülejäänud hukkusid. Aga ma polnud ainus, kes kaldale uhuti. Meri heitis randa ka palju teisi, kuid ainult minusse jäi alles elusäde. Ülejäänuid tapsid haavad, vesi või külm. Paljud külmusid surnuks. Inimesed ütlesid, et ka mina olin peaaegu külmunud. Ja mu pistoda ja kirves olid nii kõvasti pihku pigistatud, et neid ei õnnestunud ära võtta, nii et kui ma teadvusele tulin, olid need mul endiselt kõvasti käes.

  Noh, see oli soomlaste sugu rahvas ja nad kohtlesid mind hästi. Jagasin nende eluaset, kuid nende maa oli viljatu jää ja lume riik ning kui saabus aeg, mil minu teada lõunapoolsetes maades oli saabunud varakevad, lahkusin nende juurest. Sain neilt hobuse ja rändasin lõuna poole läbi laiade laante, mis olid täis hunte ja karusid ja tigedaid elukaid, kellest nägin üksnes varje ja jalajälgi.

  Neis metsades kohtasin paganlikke suguharusid, kellest mõnede eest ma põgenesid ja mõnede juures pikemalt peatusin. Mõned neist olid väidetavalt Rjuriku lapselapsed ja mul oli väga hea meel, et sain jälle viikingitele mõne hoobi anda. Nõnda ma rändasin palju kuid, algul hobuse seljas, mille soomlased mulle andsid, siis varastatud või ostetud ratsudel, viimasena sellel suurepärasel täkul, mille üks paganate pealik mulle kinkis. Kui ma soomlaste hüttidest lahkusin, oli seal parajasti hilistalv. Nüüd on jälle peaaegu talv, aga ma olen ikka veel kaugel lõunamaadest, kuhu mu süda igatseb.“

  „Tule koos minuga ja ela mu rahva telkides, oh vend,“ käis peale Somakeld. „Me oleme vapper rahvas ja armastame sõjakaid tegusid. Sinust saab pealik. Turgaslaavlaste tüdrukud on ilusad. Tule ja ela mu rahva juures.“

  Turlogh kehitas õlgu. „Ma ratsutan koos sinuga, Somakeld, sest mu ratsu on väsinud ja ma ise näljane. Jään mõneks ajaks teie juurde, sest siin maal lõhnab sõja järele; oo jaa, kaarnad on kogunemas ja mind juba kõrvale ei jäeta, kui mõõgad kõlinal ristuvad.“

  Öö oli juba laskunud, kui kaaslased turgaslaavlaste laagrisse sisse ratsutasid. Turlogh oli tatarlaste laagreid varem näinud ja see slaavlaste laager ei erinenud neist kuigivõrd. Samasugused kõrged puust vankrid, samasugused hoolikalt kuhja laotud kõrgetipulised sadulad, samasugused ringid ümber lõkete, kus naised küpsetasid liha ning saatsid ringi käima joogisarvi piima ja mõduga. Aarialaste ja turaanlaste nomaadid olid edenenud ja arenenud üsna ühtemoodi. Turlogh mõistis, et vaatab aarialaste elu faasi, mis on kiiresti möödunud. Aarialaste nomaadid kas hakkasid kiiresti loobuma pastoraalsest eluviisist põllumajandusliku elu kasuks või siis pidid tatari nomaadide hulka sulama.

  Turlogh pani tähele hulgaliselt märke selle kohta, et nende muistsete aarialastest stepiisandate ja mongoolia rahva sulandumine on juba aset leidmas. Paljudel turgaslaavlastel olid ümmargused näod ja mustad juuksed, mis vihjasid tatari juurtele, ning võis näha ka puhtavereliste tatarlaste habrast luustikku, kuigi põhiosa hõimuliikmetest moodustasid siiski pikad, suurekondilised, heledate silmade ja õlekarva juustega primitiivsed aarialased. Kuid juba oli alanud sedalaadi segunemine, mis eelmistel sajanditel oli andnud tulemuseks kasakad.

  Selle aaria rändrahva hobused olid kõrged ja hoopis raskemad kui need, millel ratsutasid väikesekasvulisemad türklased ja tatarlased, ning nende mõõgad olid pikad, sirged ja rasked, kahepoolse tera ja vaheda otsaga. Nad olid relvastatud ka raskete sõjakirvestega, pikkade odade ja pistodadega ning vibudega, mis olid kergemad ja vähem tõhusad kui nende turaanlastest rivaalide omad.

  Nende turvised olid algelised ja napid, koosnedes peamiselt raudkiivritest, raskete nahkjakkide külge kinnitatud raudplaatidest tehtud rohmakatest rinnaturvistest ning nahaga ületõmmatud ja rauaga kanditud ümmargustest kilpidest. Rõivad olid neil õmmeldud lambanahkadest. Mehed olid pikakasvulised, sirge rühiga ning ausa ja avala silmavaatega, naised aga kena välimusega.

  Ratsudel vahimehed jälgisid steppi ning astusid kaaslastele vastu, kuid taandusid kohe Somakeldi sõna peale. Kuu tõusis, kui Turlogh koos noorukiga sörkis üles künka laugest nõlvast, millele oli püstitatud slaavlaste laager, ning lastes teraval pilgul üle tasandike rännata, nägi Turlogh kaugel silmapiiril tumedaid varjutaolisi kogusid ja suuremaid hiilivaid masse, mis kallakul asuva laagri suunas koondusid.

  „Mu rahvas vastab lahingukutsele,“ ütles Somakeld ja kelt noogutas, silmad hämaruses  hiilgamas, kui esivanemate tumedad mäletused ta hinge uinuvates sügavustes ähmaselt liigatasid. Oh jaa, ka tema klannid olid kord kogunenud kaarnaid söötma, nii nagu aarialaste klannid olid kogunenud hämarusse vajunud aegadel – nagu keldi enda esivanemad olid just neis samades steppides, hiilides ringi kohmakates vankrites või karates selga poolmetsikutele hobustele.

  Kui nad lõkete juurde ratsutasid, võtsid neid vastu tervitushüüded. Turlogh mõistis kohe, kes on pealik – tema nimi oli Hroghar Skel, nagu Somakeld ütles. Ta oli vana, ent ta pikk habe oli endiselt linakarva ja kui ta võõra tervitamiseks lihtsa väärikusega püsti tõusis, nägi kelt, et ta on võimsa kehaehitusega mees ning kõrge vanus pole ähmastanud ta kullipilku ega kuivatanud raudseid lihaseid.

  „Su nägu on minu jaoks uus,“ lausus pealik sügava rahuliku häälega. „Sa pole ei slaavlane, türklane ega tatarlane. Aga ole kes tahes, hüppa maha ja anna oma ratsule puhkust. Söö ja joo täna öösel meie lõkete ääres.“

  „See on suur sõdalane, oh ataman,“ hüüatas Somakeld. „Bogatõr, kangelane! Ta tuli meile appi türklaste vastu võitlema! Minu klanni au nimel – täna saatiski ta juba kolm türklast ulgudes Põrgu väravate juurde!“
Vanamees kummardas oma lõvitaolist pead. „Meie elud on sinu omad, bogatõr.“

  Kui Turlogh hobuselt maha hüppas, märkas ta veel üht meest tule ääres kükitamas. See paistis olevat varases keskeas, tatarlase lühikese jässaka kehaehitusega. Tal oli üliku hoiak ning lambanahkade alt vilksatas siidi ja läikis hõbetatud turvis. Lai tõmmu nägu jäi liikumatuks, ent väikesed pärlsilmad välgatasid, suurepärast kimlit täkku märgates. Üliku taga kükitas kena sale nooruk, nähtavasti ta poeg. Tatarlase silmad jäid kimlile täkule pikalt puhkama.

  Turlogh hoolitses kõigepealt hobuse eest, enne kui enda vajadusi rahuldama asus, ning teinud kindlaks, et kimli eest kantakse korralikult hoolt, võttis ta pealiku lõkke ääres istet. Somakeld, uhke oma uue tuttava ja pealike laagritule äärde pääsemise üle, pajatas lugu oma kohtumisest keldiga ning kordas juttu Turloghi rännakutest. Kõik kuulasid huviga ning uustulnukad, keda pideva vooluna juurde saabus, pressisid lähemale, et uudishimulikult kelti jõllitada ja kuulda välimistes ringides tunglevalt rahvalt sosinal korratud variante tema seiklustest.

  „Sul on kotka vaade, bogatõr,“ ütles Hroghar Skel. „Pole põhjustki mulle öelda, et olid omal maal pealikuks; tean niigi hästi, et valitsesid meeste üle. Noh, turgaslaavi mehed vajavad teravaid mõõku ja tugevat tahet. Khogar-khaan tuleb meie vastu ja kes teab, kuidas sõda võib lõppeda? Türklased on vägevad võitlejad ja Chaga-khaani sõjamehed pudenesid nende ees laiali nagu linnud tuules.“ Ning ta noogutas tatarlase poole, kes seal märapiima juues istus.

  „Jaa-jah,“ kostis tatarlase hääl kui tupest tõmmatava mõõga kriipiv heli, „nad olid nagu lambad huntide käes – kuid Elriki nimel, need tema mehed on täitsa pöörased!“

  „Neis on niissugust hullust, et nad võitlevad nagu stepirohtu põletav kulutuli,“ noogutas Hroghar Skel. „Neis on nõidus, mis hoiab neid püsti ka odade hambus. Khogar-khaan kinnitab, et ta pärineb sellest veriste kätega muistsest nuhtlusest – Hunn Attilast. Veel enamgi: ta kannab vööl sedasama mõõka, mida Hunn kastis kuningate verre.“

  Turlogh tõi kuuldavale hämmastunud hüüatuse.

  Chaga-khaani pärlsilmad pöördusid tema poole.

  „Ma nägin seda,“ uratas tatarlane, joogisarvega viibates. „Ta kätest tuli punane leek ja sellega toitis ta haukaid. Erliku nimel, vana Surm ise jooksis ta ratsu ees ja must tuul ulgus taga. Kui ta virutas, siis oleks nagu terve hord virutanud ja ükski mees ei suutnud selle ees püsima jääda. Ta kuhjas mu sõjamehed selja taha veripunastesse vallidesse, et oma teed märkida.“

  Valitses vaikus. Öötuul ohkas kõrges rohus ning võis kuulda kaugete vankrite lähenevat mürinat ja vahipostide hõikeid. Hroghar Skel raputas pead ja ta raudne pihk klammerdus habeme külge.
„Nad kogunevad kiiresti; koidikuks on kõik turgaslaavlaste klannid laagrisse asunud ja nõuavad, et neid vaenlase vastu lastaks. Ent mu tagumises ajusopis pesitseb üks kõle kahtlus. See, kelle vastu me võitleme, on midagi rohkemat kui surelik inimene.“

  Kõik silmad pöördusid Turloghi poole. Primitiivsed inimesed kalduvad kiiresti endeid uskuma ja üleloomulikke järeldusi tegema. Neile paistis, et Turloghi saabumine pole juhuslik, vaid kummalised jõud, kes tegutsevad loori taga, on saatnud ta neile appi. Ent kelt lausus ainult: „Ma lähen magama.“

  Kui kelt end Hroghari telgis lambanahkadel välja sirutas, tärkas temas nomaadide laagri hääli kuulates taas sügav esivanemate tunnetus. Kõik tundus talle sõbralik ja tuttav, lõkete praksumine, keedupottide lõhnad, rasvaste nahkade ja hobusehigi lehk, päitsete kõlin ja sadulate kägin, hõimu meeste laulmine ja naer. Need slaavlased moodustasid aarialaste rassi aluse – selle juured ja põhivarud. Nad klammerdusid kõvasti selle algelise eksistentsi külge, millest Turloghi esivanemad olid nii paljude sajandite eest loobunud. Somakeldi rahvas oli kindel, tugev ja puhas oma algelises elus ja põhimõtetes. Nad olid tugevasti põimitud eksistentsi ribide vahele, seotud elu toore punase tegelikkuse külge.

  Unenägudesse triivides olid Turloghi viimased ähmased mõtted sellest, et kuigi tema ja nende inimeste vahel laiub pool maailma, on nende nomaadide veri ka tema oma ning üle sajandite ja pärast võõrastes maades ekslemist on ta viimaks ometi koju jõudnud. Siis vajus ta unne, milles teda jälitasid unenäod sellest, kuidas ta ise – heledasilmne, metsik ja nahkadesse rõivastatud – rändab lõputuid penikoormaid paksus metsas ja tasandikel härgade veetud kõikuvates vankrites või poolmetsikute hobuste seljas ning oma metsiku, heledasilmse, nahkadesse rõivastatud rahva seltsis, kes möirgavad ja lahmivad nimetutes lahingutes hämaratel kaotatud maadel, võideldes inimeste, elajate ja vahuste voogudega, ning trambivad jalgade alla vankuvaid tsivilisatsioone, mis olid vanad juba siis, kui maailm oli alles noor – nii et oma unenägudes ta rändas ja võitles jälle hämarate, kadunud ajastutega.


Kaks

  Hroghar tegi käega laia kaare, mis hõlmas kogu laagri, kus naised süüa tegid ja turviseid paikasid ning mehed mõõku ihusid.

  „See on kogu mu rahvas. Ma saan välja panna kõigest seitsesada sõjameest, tugevat vaprat meest, kes pole võitlemiseks liiga noored ega vanad. Umbes kolmsada tatarlast peab koos meiega jahti; nad võivad meie poolt võidelda nii kaua, kui nooled lendavad, aga me ei saa nende peale loota, kui asi jõuab mõõgavõitluseni. Khogar-khaanil on tubli tuhat ratsanikku ja viissada tatari liitlast.“

  „Aga Chaga-khaan?“ küsis Turlogh.

  Hroghar raputas pead.

  „Tatarlased on nagu hundid, kes tiirutavad kahe puskleva pulli ümber, et kaotajat õgida. Chaga-khaan saatis meile abipalve, kuid astus lahingusse enne, kui appi jõudsime. Ta tunneb, et ei võlgne meile midagi. Ta rahvas on taandunud kaugele itta. Tema jäi ootama, et näha, kuidas me türklastele vastu saame. Need tatarlased, kes meid aitavad, ja need, keda Khogar-khaan on oma teenistusse meelitanud, on väikesed tülitsevad klannid. Chaga-khaani hõim on siinses steppide osas üks võimsamaid. Vaatamata lüüasaamisele türklastelt saab ta ikka veel välja panna tuhat ratsanikku.“

  „Kurat võtaks,“ kähvas Turlogh, „kas pole siis võimalik talle aru pähe panna, et kui ta oma jõud sinuga ühendaks, võiksite türklased puruks lüüa?“

  Vana slaavlane kehitas õlgu. „Tatarlasega vaidlemisest on vähe kasu. Khogar-khaan on temasse hirmu istutanud ja ta kardab türklaste vastu minna. Ja ma pole ka kindel, et ta mind aidata tahab, igatahes. Ta jääb vaatama, kummale poole liisk langeb. Kui meie võidame, pöördub ta tagasi oma vanadele karjamaadele. Kui türklased võidavad, võib ta taanduda kaugemale itta, isegi kõrbesse, aga võib ka Khogar-khaaniga jõud ühendada. Ta usub, et türklane võib olla suur vallutaja nagu tema esivanem Attila, ja arvab, et vallutaja lippudele järgneda pole sugugi paha.“

  „Miks siis mitte Khogar-khaani liitlaseks hakata?“ Turlogh uuris tähelepanelikult vana pealiku nägu. Võimas käsi odavarrel hakkas vihast värisema, Hroghari silmad põlesid.

  „Meie, valgenahalised, oleme olnud steppide isandad teadmata ajast. Siitkaudu läksid vallutajate hordid maailma alistama. Kui meid oli palju, peksime tõmmunäolise rahva Idamaa kõrbetesse tagasi. Praegu, mil oleme nõrgad ja meid on vähe, andsime neile ikkagi sama vastuse mis meie esivanemad: „Surm teile, koeravennad!” Meie õiglane Issand Jumal on teinud meid kõigi teiste rasside isandateks. Kui pean nende moslemi šaakalitega rahu pärast kauplema hakkama, mädanegu mu süda rinnas!“ Turlogh irvitas süngelt ja rõõmutult. „Sinus on terast, vana mees! Aga sa oled kahe silma vahele jätnud ühe asja: isegi kui me võidame, muudab see hõimu väga nõrgaks ja Chaga-khaan koos oma šaakalitega võib kohale tormata ja minema pühkida selle, mis meist alles on jäänud.“

  Hroghar sikutas oma habet. „Õigus. Aga mida me teha saame?“

  Kelt kehitas õlgu. „Kuidas sa tahad need türklastega võidelda?“

  „Noh, isand, eks ikka samamoodi, nagu me alati võitleme. Ronime oma hobuste selga ja kappame mööda steppe, kuni nende hordi kohtame. Siis kisendame oma sõjahüüdu ja ründame ja raiume nad maha nagu küpse vilja.“

  „Ja nad ei tõmbagi oma vibusid vinna ega lase teid sadulast maha, enne kui jõuate raiuma hakata?“ uratas Turlogh.

  „Muidugi hakkavad nooled lendama,“ nõustus turgaslaavlane. „Aga need türklased pole nagu tatarlased – nemad armastavad mõõgaga vehkida. Nad lasevad rünnates lendu noolepilve ja siis tormavad paljaste mõõkadega kallale. Chaga-khaani sõjamehed jäid peale siis, kui käis vibuküttide lahing, aga kui türklased nende keskele ratsutasid, ei suutnud nad neile vastu panna. Moslemitel on kasvult suuremad mehed ja paremad relvad.“

  „Väga hea,“ uratas Turlogh. „Teie olete suuremad mehed kui türklased ja saate nende ees sama eelise, mis neil oli tatarlastega. Aga turgaslaavlased peavad kähku mõõgavõitluseni jõudma, kui võita tahavad.“

(Siinkohal jäi lugu poolikuks.)