Arvustus kogumikule TÄHEAEG 9: "Joosta oma varju eest"

postitas Meelis Koll 22. mai 2012. a. kell 2:00 ·

Kogumik "Joosta oma varju eest" on just selline, nagu peabki olema ja saabki olla põhiosas jutuvõistluse põhjal kokku pandud raamat: mitmekesine, eklektiline, ebaühtlase kirjandusliku tasemega. Teistmoodi ju ei saakski, kuna autorid on erinevad nii oma varasema kirjutamiskogemuse kui ka arvatavasti elu- ja töökogemuste poolest.Lisaks tõlkejutt ja artikkel (mis, tõsi küll, on pigem Eesti ulmefandomis tuntud autori isiklik vastuskiri tema vastu suunatud kriitikale, kusjuures ka kriitikud ei ole just tundmatud; kahjuks ei ole siinkirjutaja lugenud artikleid, millele antud vastus on kirjutatud; loodan need peagi ette võtta).

Kogumikku lugenud inimeste jaoks ei tasu ehk hakata juttude sisu ümber jutustama, aga paar sõnakest iga jutu kohta julgeksin siiski poetada. Eks ole ju nii, et iga lugeja ja ka arvustaja näeb iga juttu pisut erineva nurga alt. Tõel on ikka mitu tahku, nagu Vanas Indias õpetati.

Nimijutt. "Joosta oma varju eest". Autor Triinu Meres. Avaldanud luulet ja tegelnud rollimängu korraldamisega; arvatavasti neis ka osalenud? Torkab silma ka juttu lugedes. Korraliku rollimängu saaks selle põhjal kokku panna küll. Peategelaseks on keegi  lõikaja, kelle ülesandeks on lahinguväljal tegelda eutanaasia või elulootust andvate haavatute märkimisega. Ei oska nüüd oletada, kas sõda kui tegevusala kunagi nii humaanseks muutuda saab - siinkirjutaja kui inimene ja meeterahvas lähtub ikka pigem sellest, et vaenlane on vaenlane ja oma on oma; ja kes jõuab suures lahingus lamajaid nii põhjalikult läbi käia. Aga samas: licentia poetica, lisaks veel see, et ulme, ehkki kindlasti mitte teisejärguline kirjandus (nagu paljud Eesti elanikud arvama tikuvad) ei kohusta autorit realiteetidega igal sammul arvestama.

Hea küll, edasi: ühel heal päeval ilmub lõikaja ukse taha endine vaenlane. Ja siis algab alles tõeline stoori. Triinu Meres on teinud midagi väga julget: püüdnud anda religioonile mikrobioloogilise selgituse. Lõikaja on muidugi valguse poolel, vaenlane kaldub tumedate jõudude poole, ehk on siis Tõelise Religiooni vastu Deemonitega vaktsineeritud. Kellel huvi, loeb ise edasi. Jutustus on siinkirjutaja mulje põhjal üsna originaalne, autori fabuleerimisoskus üle keskmise, süžee... Nojah, siinkohal võiks pisut norida, konarusi ju on. Ka jutustamisoskuses on pisikesi puudujääke. Kohati kipub tegevus venima - aga lühiduse armastamine võib ka siinkirjutaja isiklik kiiks olla. Sümpaatne jutustus, kui kõik paari sõnaga kokku võtta.

Teine jutt. "Muna". Autor Kadri Pettai. Kirjandusdebüüt, nagu jutu eessõnas öeldud. Hea debüüt. Idee on ehk mitte just originaalseim, ka sõnastuses on konarusi, aga miski selle jutu juures meeldib siinkirjutajale väga: Eesti Utoopia. Maailmas on levima hakanud ja peaaegu ainuvaldavaks saanud andmebaasides säilitatavate matriitside järgi kloonitud toit. Kõik paraku aga kulub. (Hmm, mida ütleks vanameister sir Arthur Clarke? Tema Diaspar oli ju linn, mille andmebaasid olid sama hästi kui igavesed? Hea küll, tema seda juttu niikuinii enam lugeda ei saa!) Ja Britannias ei ole ühel heal päeval enam harilikke kanamune. Selgub aga, et kusagil on pururikas maa Eesti, kus toiduained on naturaalsed ja kus vilistatakse kõigile eurodirektiividele. Ning üks mingitpidi eesti päritolu inimene saadetakse sinna vormiliselt külla oma kaugetele sugulastele - tegelik eesmärk on aga kasvõi ühe kanamuna varastamine. Eriti meeldis selle arvustuse autorile Eesti kui pururikas ja eurodirektiividest mittehooliv maa - nagu juba öeldud, tõeline Eesti Utoopia. Uskumatu, kui igapäevast reaalsust vaadelda. Aga miks mitte! Unistamine ei ole ju kahjulik. Sümpaatne looke!

Kolmas jutt. "Ajudega töötajad". Autor Maniakkide Tänav. Eesti ulmefandomis tuntud nimi; võiks öelda teenekas autor. Ja ei vea alt ka seekord. Siinkirjutaja jaoks väga originaalne idee: vampiiridoonorlus. Naine, kellest algul jääb mulje, et ta on lihtlabane prostituut, teenib raha sellega, et laseb vampiiridel tasu eest jaokaupa oma verd imeda. Juba sellest piisaks, ent lisaks on ka tema laste ja vananenud abikaasa (tema ise on ju igavesti noor, teatud reegleid järgides võimaldab vampiirisülg peaaegu igavesti elada) läbielamised päris hästi välja joonistatud. Originaalne lugu! Huvitav lugeda ka, autori suhteliselt suur kogemuspagas tagab juba selle. Lugu on pisut traagilise alatooniga, aga see ei sega. Eriti tore oli see nn AHHAA-moment, kui selgus, millega tegelikult tegu. Võtan vabaduse soovitada kõigile, kes fantaasiakirjandusest veidigi huvitatud!

Neljas jutt. "Nõiamoori Miisu". Autor Tea Roosvald. Kogumiku juttudest kõige armsam pealkiri. Aga paraku... Lugedes suurim pettumus! Igav! Faabulal ei ole nagu vigagi, süžee isegi paigas - aga midagi pole tetta, jutt lohiseb ja logiseb iga kandi pealt (lohutuseks Teale: ega siis kõik nii arva, ikka ainult siinkirjutaja). Tuli lausa vaeva näha, et lõpuni jõuda. Hea küll, maitseasi. Lõppude lõpuks leidub ju igale kirjandusteosele lugeja.

Lugu ise on noorest naisest, kes on oma mehest lahku läinud ja kolinud mingisse nn kõdurajooni. Ja selles uues korteris hakkavad sündima kummalised asjad. Nagu kummitaks - aga nagu ka mitte. Pliit kütab end vahel ise - ainult et teatud tingimused peavad täidetud olema. Jne. Ja kass, kes tahab tingimata vaba tulekut ja minekut. Lõpuks selgub, et korteris on varem elanud nõid, kelle hing ei leia rahu, kuni ta oma seitset asja (seitse asja - on selline rahvapärane ütlus: võta oma seitse asja ja kao kus seesamune!) kokku pole saanud. Kassist - selle Miisu roll jääbki veidi ebaselgeks. Tegelikult lootis siinkirjutaja lugedes, et Kassi kaudu, kes pealkirja järgi peaks olema asja võti, saab peategelane ise üleloomulikud võimed. Paraku nii ei läinud; nõiamoor krabas viimasel hetkel (maagilised nelikümmend päeva pärast surma) oma asjad ja kadus, va ahnepäits selline! Noh, hea küll, kirjandus see siiski on. Ainult et miks oli pealkirjaks "Nõiamoori Miisu", sellest siinkirjutaja küll aru saada ei suuda.

Viies jutt. "Udriku küla naised". Autor Ülle Lätte. Vanim autor kogumikus, eelneva pika kirjutamiskogemusega, ilmselt ka elukogenuim ja jutu järgi otsustades teatud sorti paikade eluoluga väga hästi kursis. Miljöö kirjeldamisest: algul tundus, nagu oleks kadunud Clifford Simak hetkeks Wisconsini väikelinnast (kus mitmed tema juttude tegevused hargnevad) tüdinenud ja vahelduseks Eesti külaelu tudeerinud. Hea realistlik olustikukirjeldus, ladus jutustamisoskus - usutavasti pikast ajakirjanikuna töötamisest, faabula ja süžee korralikult paika pandud. Sisu on lühidalt selline: tavaline ääremaa küla, kus elavad põhiliselt vanemad inimesed. Elavad, kuidas oskavad; ei austa alati seadusi (puskariajajaist õed metsatalus), kohati virelevad, aga elule alla ei vannu. Ja siis korraga hakkab külas ringi liikuma salapärane Tapja. Politsei on abitu, mitu ümbruskonna küla elavad hirmu all - ja külanaised otsustavad Tapjaga ise arved õiendada. Ning saavad sellega hakkama. Lustlik õudukas. Kusjuures tõepoolest, kogumiku kõige kergemini loetav lugu. Veidi segab ehk see, et salapärase Tapja taust jääb lahti kirjutamata. Aga on see õudusjutu puhul üldse kõige tähtsam? See ei ole ju SF ega ka fantasy. Nii et las ta olla selline, nagu ta on. Hea ajaviitejutt.

Tölkejutt. "Hanoveri parandamine". Autor Jeff VanderMeer, tõlkinud Tatjana Peetersoo. Nagu tutvustuses öeldud, tüüpiline aurupungi (steampunk) esindaja. Eesti Wikipedia ütleb aurupungi kohta järgmist: "spekulatiivse teadusliku fantastika alamžanr, kus elektrooniliste seadmete funktsioone täidavad auru jõul töötavad mehaanilised seadmed ning tegevus toimub minevikus (tavaliselt viktoriaanlikul ajastul)". Tõsi, ei ole öeldud, kas merest leitud salapärane mehhanism Hanover töötab just auru jõul, samuti on ajastut väga raske tuvastada. Lennumasinaiks on küll õhupallid, aga et planeet ei ole määratletud (inglise-ameerikapärased nimed ei pruugi määravad olla), ei ole asjad sugugi üheselt paigas. Tegevus toimub saarel, kuhu salapärane minategelane on põgenenud veel salapärasemast Impeeriumist. Meresaak, mida vahetatakse mägilastega mitmesuguse muu kraami vastu, on üks tähtsaist sissetulekuallikaist. Ühel heal päeval leitakse merest Hanover (mis iganes see ka ei ole), mida peategelast sunnitakse parandama. Ta keeldub sellest kaua, venitab sellega, kuni suudab, kuid ühel päeval on see siiski tehtud. Selgub, et Hanover on saadetud Impeeriumist teda otsima ning põhjustab lõppeks kogu küla huku.

Hea jutt, seda muidugi. Hea Ameerika ulme, mis on viimaste kogemuste põhjal kuidagi nukraks muutunud. Võrreldes näiteks ulme nn kuldajastuga. Või ka mõnede hilisemate ajajärkudega. Aga noh, maailm on muutunud. Helge tuleviku uskujate ring kahaneb.

Artikkel. "Loomingust konnatiigis". Autor Siim Veskimees. Tuntud autor, üksjagu viljakas pealegi. Tuntud oma kriitilise mõtlemise poolest. Konkreetses artiklis väitleb põhiliselt Veiko Belialsi ja Taivo Ristiga. Väitleb asjalikult, hea küll, ehk veidi emotsionaalselt. Samas, kui on tõesti õige, et tema suhtes on isiklikuks muututud, on selline stiil/toon ehk ka õigustatud. Ehkki tegu ei ole ilukirjandusega, on see lõppkokkuvõttes lõbus lugemine. Vaimukalt kirja pandud. Ja nagu öeldud, igaühel on õigus oma arvamusele. Ainult üks asi, milles ma artikli autoriga päris ühel meelel ei ole: tegelikult on kirjanduses lubatud ka terve mõistuse vastu eksimine; see võib mitte meeldida, aga keelata seda ei saa. Antud kogumiku kontekstis võrdleksin seda artiklit... Üllatus-üllatus, "Udriku küla naistega". Kaks kirjatükki, mille ajaviiteks ette võtaksin - lihtsalt et end mõnusalt tunda.

Lõppkokkuvõtteks peab ütlema, et et kogumiku koostaja, toimetaja ja kogu jutuvõistluse žürii on teinud head tööd. Ja muidugi autorid/tõlkijad - ilma nendeta ei oleks ju seda kogumikku saanud ei koostada ega toimetada. Edu kõigile ka edaspidiseks!