Minna Minna Mowbray
Michael Joseph

Lugu kirjastuse Fantaasia raamatust "Parimad kassilood"


    Kõigi mu praeguste ja endiste kasside hulgas oli Minna Minna Mowbray väljapaistev isiksus, kuigi ta välimus polnud eriti mõjukas nende arvates, kes teda ei tundnud. Ta oli lühikarvaline vöödiline kass tillukeste väikeste käppadega, mis sobisid ta pikantse valge näoga. Ta pea oli väike, kuid ilusakujuline. Ta üsna suured kõrvad olid hallid ja tal olid apelsinikarva jutid merevaigukarva silmade vahel ja õrna lõua alumisel serval kummalgi küljel, moodustades korrapäraselt kujundatud musta-kollasekirju raami ta väikesele valgele näole. Kui ta avas oma õrna suu, paistis korallroosa välgatus. Ta hambad olid valged ja tugevad. Alumine osa tema kehast oli lumivalge ja isegi Londoni tahmas ja mustuses oli see peaaegu alati plekitult puhas. Kassipojana oli ta kõhualune säravvalge. Seda osa tema kehast tunti koduselt kui tema „hermeliini”. Kui ta tundis end eriti seltskondlikult, oli teatud eesõigustatud pereliikmetel lubatud, vahel isegi julgustatud, seda õrnalt masseerida.

    Minna oli väike, nagu kassid ikka, kuid peente proportsioonidega. Ta liikus alati graatsiliselt. Ta võis istuda sirgelt, tillukesed esikäpad tihedalt koos, pikk, üsna kohev saba jalgade ümber keeratud. Ta lemmik-magamisasend oli küürus, tagumised käpad ligi tõmmatud ja pea puhkamas väljasirutatud käppadel, mida ta surus patjade sisse. Vahel eelistas ta lebada küljel, jalad luksuslikult kummaliste nurkade all välja sirutatud. Tema mitmesuguseid poose pidasin meditatiivseteks, ekstaatilisteks, uhketeks (viimased kaks tekkisid siis, kui oli näha kassipoegi), majesteetlikult põlglikuks (mida saatis sabaliigutus), küsivaks (kui ta tahtis teda, mida ma sõin – seda põhiliselt uudishimust, sest ta lükkas sageli pärast lähemat uurimist tagasi palakese, mida talle pakkusin) ja jäta-mind-rahule-palun poos. Viimasest andis märku kõrk peapööre; kui see ebaõnnestus, pööras ta külmalt selja, ja kui sellel žestil ka tagajärgi polnud, kõndis ta minema solvunud leskkuninganna ilmel.

    Nagu tema emal Leedi Dudleylgi, polnud tal häält, ta häälepaelad olid osaliselt paralüseeritud. Ka ta kassipojad tegid harva häält, välja arvatud siis, kui nad olid väga noored. Minna avas suu, kui ta näiteks tahtis, et uks lahti tehtaks, kuid ühtegi häält ei tulnud. Kui ta oli millegipärast väga erutatud, oli kuulda nõrka piiksumist, kui hoolega kuulata. Ta võis nurruda küllalt valjusti, kuid ei teinud seda sageli. Ta võis ka vanduda, delikaatsel, kuid otsustaval viisil, kuid jälle vaid väga erilistel puhkudel.

    Minna Minna Mowbray oli väga õrn kass. Ta ei püüdnud kunagi inimesi küünistada. Beebid ja väikesed poisid võisid temaga teha, mis tahtsid. Nagu kõik ennast austavad kassid, ei talunud ta jõhkrat kohtlemist, kuid ei püüdnud kunagi samaga vastata. Kui teda sabast sikutati või puudutati ta pikki, tundlikke vurre, näitas ta vastumeelsust, paludes, et tal vaikselt minna lastaks.

    Vastupidiselt asjatundjate soovitusele kandis Minna kaelarihma – elegantset rohelist rihma identifitseerimiskaardi ja kahe pronkskellukesega. Olen kuulnud, et kaelarihmad pole soovitatavad, sest see võib okstesse ja naeltesse kinni jääda, kuid minu kogemused näitavad, et see risk on tühine, kui kass on juba varasest noorusest peale kaelarihmaga harjunud. On võimalik, et täiskasvanud kassile võib kaelarihm olla nii vastumeelne, et ta püüab seda ära tirida ja seeläbi vigastab ennast, kuid ma pole veel kunagi kuulnud niisugusest juhtumist.

    Minna oli oma kaelarihma üle uhke ja nautis väga selle kandmist. Ta kasutas kelli selle küljes väga praktilisel viisil. Kui ta tahtis, et teda tuppa lastaks, raputas ta suletud ukse taga pead. Ta ei muretsenud kunagi, kui hommikusöögile hiljaks jäi, teades, et ta kellade kõlksumine teeb talle ukse lahti. Vahel, kui ta ukse taga helistas, jäin ma hiljaks, soovides kuulda, kuidas kellakõlinat käskivalt korrati. Ja siis astus ta solvatud majesteetlikul ilmel sisse, olles nii palju oodanud! Ta tuli hommikusöögiruumi harjumuse kohaselt, mitte nälja pärast, sest sageli pööras ta oma aristokraatliku nina eemale kalast või piimast, mida talle pakuti.

    Minna õppis ka kutsuma oma kassipoegi kellahelina abil. Kui beebid jõudsid avastamisikka ja kadusid emasilma eest majja või aeda, kutsus Minna neid ärritatud helinaga. Nood tavaliselt vastasid kutsele otsekohe, aga kui nad seda ei teinud, helistas Minna edasi, kuni kõik olid kohal. Minna suutis vaigistada oma kelli sama tõhusalt kui neid helistada. Mitte häälekestki polnud kuulda, kui ta lindu varitses. On tarbetu ajakulu kassile kelli külge riputada tema jahiinnu takistamiseks.

    Minna oli neil päevadel mu maja tõeline omanik. Ta kõndis ringi nagu oma valdusi üle vaadates, üldiselt uhke, kuid jättes endale õiguse olla kriitiline. Lastetuba ja köök olid tema lemmikuteks. Elutuba ja see, mida mu perekond kutsus „kabinetiks”, olid sageli üle vaadatud. Teistesse ruumidesse ilmus ta harva, välja arvatud talvel mu magamistuppa, kui ta minult tavaliselt õhtuti sooja piima sai.

    Kui ta oli noorem, lummas teda vannituba. Ta avastas peagi, et see on maagiline, lummav ja peenelt ohtlik paik, kummalise kaadervärgiga, mis oli sageli vett täis. Kassipojana soovis Minna kõndida vanni serval, kui selles oli vett, balansseerides ebakindlalt ümaratel nurkadel. Voolav vesi hämmastas teda ja mõned Minna kassipojad jagasid ta armastust voolava vee vastu. Seda tegi ka mu lemmik, siiami kass Charles. Micky Jos, üks Minna kõige südikamaid kassipoegi, oli kirglik veearmastaja ja nautis väga, kui teda läbi leotati, nagu ka tema ema väiksena.

    Aga kui Minna suureks kasvas ja pidi daamilik välja nägema, mängis ta harva veega. See ei käinud kokku tema väärikusega.

    Veel üks keskeas unustatud lemmikese oli klaver. Kassipojana huvitas see teda väga. Niipea, kui see lahti tehti, hüppas ta klahvidele. Mitmed hingestatud diskordid näitasid ta teekonda bassist tiiskandini ja jälle tagasi. Ta küll eelistas bassi, tõenäoliselt sellepärast, et madalam hääl või tugevam vibratsioon köitis ta kujutlusvõimet. Kuid kasvades väsis Minna klaverist ega teinud sellest enam väljagi.

    Minnal oli kummaline vastumeelsus vilistamise suhtes. Kui ma püüdsin vilistada (see pole mu tugevaim külg), sai Minna otsekohe pahaseks ja püüdis seda peatada, pannes käpa mu huultele. Nii kaua, kui ma jätkasin, käitus ta nagu ooperitenor suupilli kuuldes. Ma ei ärritanud just sageli Minna muusikalist kuulmist, aga kui ma seda tegin, oli ta pahameel suur. Lilledel oli Minnale kummaline külgetõmbejõud. Ta ei suutnud kunagi vastu panna nende näkitsemisele. Eriti kevadlilledele; kui teda ei takistatud, tiris ta nartsisse ja tulpe maapinnale esteetilisest rahuldusest jõudehetkedel neid nuusutada. Mitte sellepärast, et ta vajas lilli, nagu ta vahel rohtu sõi. Minna lillearmastus ei põhinenud kasul.

    Üht asja vihkas Minna rohkem kui midagi muud: see oli reisiettevalmistused. Niipea, kui kohvrid lagedale toodi, ilmus ta kohe kurvalt välja. Ta mure suurenes, kui pakkimine algas. Ta istus leinaliselt vaadates, kuidas kapid ja sahtlid oma sisu paljastasid, tehes aeg-ajalt arglikke ja etteheitvaid katseid meid takistada. Isegi hooletu kohvripakkimine nädalalõpu veetmiseks häiris teda. Mis puutus perekonna ärasõitu suveperioodiks, siis oli see kohutav katsumus. Kord, kui pühkisime kohvreid ja karpe oma iga-aastast reisi ette valmistades, kadus Minna protestiks kelli raputades trepist alla ja ilmus mõne hetke pärast koos Peteriga, meie traatkarvalise terjeriga. Ja siis istusid nad, vaadates koos melanhoolselt meie pakkimist.

    Minnale, nagu enamikule kassidest, ei meeldinud reisida. Tal oli väga ruumikas reisikast (mind solvasid alati inimesed, kes pidasid seda koera kastiks) ja ta sisenes sellesse kurva graatsiaga. Vaene kallis, ta teadis, mis oli tulemas. Kuigi korv oli mugavalt vooderdatud, heitis auto teda üles-alla ja liiklusmüra heidutas teda. Raudteeplatvormile asetamise teotus oli küllalt hull, kuid hullem pidi veel järgnema. Rong oli ta katsumuste haripunkt. Ainult siis, kui Minna oli koos minuga kupees, tunnetasin ka ise, nagu ma oleks kinni kiiresti liikuvas karbis. Tundlikuma olendi jaoks, nagu minu kass, oli hüplev, kõikuv, suletud ruum, mis suundub nii kiiresti ja saladuslikult tundmatusse, paralüseeriv piin. Ainult siis ma mõistsin, kui ebamugav võib olla ka kõige moodsam rongikupee.

    Vaene Minna! Ta ilmus oma korvist arglikult, tänulikuna vabanemise eest, kuid kartes tundmatust. Hirmust hoolimata sundis uudishimu teda ronima möödalibisevat maastikku vaatama. Pilgust oli küllalt, siis hüppas ta põrandale, küürus ja hingeldades, väike keel suust rippumas nagu rahutuse märgiks. Ainult kord pidas Minna end enne raudteesõitu ülal äärmiselt rahulikult – ja arvan, et see oli pigem väline kui sisemine. Siis oli Minnal viis kassipoega, kes tuli samuti kohale toimetada. Piletimüüja vahtis mind suurte silmadega, kui ütlesin, et sõidan kuue kassiga. Kui ma lisasin, et neist viis on tillukesed kassipojad, ja küsisin, kas nende iga või hulk ei anna soodustusi, irvitas ta mõistvalt. Olin muidugi hull. Ta andis mulle pileti ja võttis mu poolekroonise vastu lõbusa tolerantsusega. Kadusin sealt kiiresti oma korviga, enne kui ta ümber mõtles.

    Minna, ilmselt otsustanud oma hirmudest kassipoegade pärast võitu saada, oli märkimisväärselt enesekindel. Ta puges muretult korvi vangistusse ja istus vaikselt paigal, kui see tõsteti taksosse ja mütsatati põrandale. Alles siis, kui rong lõuna poole kiirustas ja ta lubati kupee vabadusse, lapsukestest eemale, reetis ta oma tavalist ärevust. Minu kõrvalistmelt heitis ta aeg-ajalt vargse pilgu akna poole ja alustas oma tavalist vaikset näugumist, mind anuvalt käpaga patsutades, et ma selle kohutava ja salapärase rongi ometi seisma paneksin. Kuid ta hoidis korvil kogu aeg silma peal ja esimese niutsatuse peale oli ta tagasi selle juures, rahustades oma beebisid vaikse emaliku nurrumisega.

    Minna oli alati musterema. Selles suhtes on kassid väga erinevad. Võrdlen teda alati Meestahiga, Leedi Dudley tütre ja Minna poolõega. Meestah oli hullem kui hooletu. Ta nimi põhines araabiakeelsel sõnal „peitma”, sest tal oli kummaline komme end igale poole ära peita. Meestahil võttis emakssaamine nii kaua aega, et me hakkasime arvama, et ta pääseb sellest üleüldse, kuid ühel päeval sündisid pojad – kaks ilusat kiisut. Meestah tundis nende suhtes vastumeelsust. Ta ei tahtnud nendega midagi tegemist teha. Meie keelitustest polnud vähematki kasu. Õnneks juhtus see siis, kui mul oli neliteist kassi. Umbes üheksa neist olid emased ja kassipoegade probleem muutus peatselt tõsiseks. Kuid Meestahi kassipoegade õnneks oli sel ajal üks teine kassiperekond just pojad saanud ja neid oli vähe, seepärast saime Meestahi järeltulijad nende lastetuppa lisada. Mõlemad emad olid asjaga täiesti nõus. Meestahi kergendus oli suur. See oli ta ainus katsetus emaduse vallas.

    Kuidas Minna pidi küll tema tegevust hukka mõistma! Minna jumaldas kassipoegade saamist. Tõesti, üks küüniline sõber märkis kord, et see oli tema elutöö. Ta pojad olid alati ilusad ja mitte kunagi tavalised. Nad olid enamasti musta-kollasekirjud, triibulised, kollased või ilusasti mustavalgekirjud, ning sageli oli neid ka musti pronksikarva täppide ja silmapaistvate laikudega, mida ma kirjeldada ei suuda. Vahel olid nad pikakarvalised, kuid tavaliselt pärisid nad oma ema sileda lühikarvalise kasuka. Et mind ei peetaks nende ülekiitjaks, pean lisama, et Minna kassipojad tekitasid imetlust isegi inimestes, kes olid tavaliselt kasside vastu ükskõiksed. Minna poegade kuulsus levis kaugele. Ta järeltulijatest said ilusate majapidamiste kassid kõikjal maakonnas.

    Kuna mu töö viis mind kokku suure hulga autoritega, sattusid mõned kassipojad kirjanike juurde. Ülejäänud sattusid tagasihoidlikumatele peremeestele. Meie piimamees oli meie tavaline klient. Tal vedas tihtipeale kassipoegadega viltu ja me asendasime neid heatujuliselt. Kalakaupmees palus üht, mis talle eriti meeldis, ja see väike kollasetriibuline, kes läks juurviljakaupmehe naisele, sai nii palju kiindumust tunda, et ta kindlasti ei kadestanud teiste suurejoonelisemaid elamisi. Mõnel korral otsustasime eriti armsa kassipoja endale jätta. Näiteks Dinah, koheva kasukaga, sentimentaalne ja väga meeldiv noor daam, kelle me tõime maalt kaasa, kui me läksime Regent’s Parki elama.

    Mulle meeldis Dinah väga. Kui Minna end minust eemale hoidis – ja seda juhtus sageli – tuli Dinah alati õndsalt minu põlvele nurru lööma. Dinah oli niihästi kiinduv kui ilus. Kuid üsna varsti pärast meie Londonisse saabumist oli Dinah äkki kadunud. Järgnes pöörane otsimine, kuid tagajärjetult. Järgnevate päevade jooksul paistsid Dinah head omadused üha kallimatena ja kui ma viimaks pidin tunnistama, et enam pole lootust teda leida, paistis mu kaotus olevat korvamatu.

    Suudan kirjutada Dinah kaotusest nii kerge südamega selle tõttu, mis järgnes. Ühel pühapäeva hommikul mõned nädalad hiljem ütles keegi aknast välja vaadates: „Kas see pole Dinah?” Pean selgitama, et meie majatagune jäi teiste majade varju, millel kõigil olid väikesed aiad. Neis aedades olid puud ja ühel madalal oksal oli kass. See nägi kindlasti Dinah moodi välja. Jooksin aeda ja ronisin müürile, kuni võisin selgesti kassi näha. See oli Dinah. Ta jälgis mu tulekut ja kui ma teda hüüdsin, vaatas alla mu poole kerge huviga. Märkasin kergendatult, et ta oli ilmselt hästi süüa saanud ja tema eest oli hoolitsetud. Kui ta mu ära tundis, ei näidanud ta seda välja. Ohtlikult kõikudes püüdsin teda alla meelitada. Dinah ei teinud väljagi. Tundes end üsna tobedana, ronisin alla, asjatus lootuses, et ta mulle järgneb. Siis mul tuli inspiratsioon. Dinah pidi olema üle kandnud oma kiindumuse teisele inimesele, kuid kuidas oli lugu emaga? Sööstsin majja, võtsin Minna ja naasin aiamüürile. Puu juurde jõudmiseks pidin ületama mõningaid aiamüüre, millele mu naabrid olid pannud võresid ja muid niisuguseid asju. Koos pageda püüdva Minnaga polnud lihtne neid takistusi ületada, kuid hoolimata oma käte ja näo määrimisest ja pükste naela otsas lõhki rebimisest jõudsin õnnelikult pärale. Olin kindel, et Dinah tuleb kohe alla, kui näeb Minnat, ja et Minna rõõmustab väga, kui leiab oma kadunud lapse üles.

    Hoidsin Minnat kätel ja tõusin kikivarbaile, nii et kaks kassi võisid teineteist näost näkku näha. Dinah vaatas alla meie poole üllatunult, nagu märkides, et maailm on ikka kummaline paik küll, kui inimesed teevad trikke, kassid süles, müüri tipus. Ta süütud silmad vaatasid Minnat ilmel, mis ütles selgesti: „Ma ei tunne teid, madam, ega soovigi tunda.” Kuid Minna tundis oma järeltulija otsekohe ära. Kas ta rõõmustas? Kas ta näugus kutsuvalt, pooleldi kiunudes, pooleldi nurrudes, nagu ta oli alati kutsunud oma poegi? Mitte tema. Ta sülitas põlglikult ja hakkas vaikselt vanduma, nagu tunneks allasurutud naiselikku viha. Ta nurrus pikkamööda üha valjemini, kuni ma ta müürile panin ja tal minna lasin; siis ta hüppas maha ja võngutas raevunult saba.

    Olin üllatunud Minna mitteemalikust käitumisest. Dinah oli veel kassipoeg ja alles paar nädalat tagasi oli ta olnud oma ema silmatera. Oli kujuteldamatu, et ta oli nii lühikese aja jooksul võõraks jäänud. Teadsin, et täiskasvanud kassid ei tunne oma vanemaid ära ja vastupidi, kuid Minna käitumine oli kuidagi ebaloomulik ja solvav. Hiljem muutusin kahtlustavaks. Mulle koitis, et meie lemmik-kassipoegade kadumises oli midagi kummalist. Mil iganes püüdsime mõnda endale jätta, kadus ta kindlasti enne, kui märkimisväärselt vanemaks sai. Kõik, kes on kassidega midagi tegemist teinud, teavad, kui mures on emakass, kui kassipoeg on kadunud või ära võetud, eriti kui ta on pesakonna ainus järelejäänu. Nüüd tuli mulle pähe, et oli kummaline, et Minna ei paistnud murelik olevat, kui mõni ta poegadest kadus. Me kõik otsisime igalt poolt, kuid Minna oli üsna muretu. Just siis, kui kadus Fowey, said mu kahtlused kinnitust. Fowey (kes sai nime Korni sadama järgi) oli üleannetu kollane kelm siniste silmadega, kõige sügavama nurrumisega, mida olen kunagi kuulnud, rahuldamatu isu ja absurdselt kohevate käppadega, mis olid kummaliseks kontrastiks ta ema õrnadele ja aristokraatlikele valgetele käppadele. Ta oli intelligentne ja võluv kassipoeg ja kõik olid temasse väga kiindunud.

    Kui Fowey oli umbes kolm kuud vana, võttis Minna teda endaga kaasa pikkadele jalutuskäikudele. Kord avastasin nad põllult raudtee kõrvalt majast üsna kaugel. Pole kahtlust, et need rännakud meeldisid väga Foweyle, kes tahtis maailma näha, kuid mulle paistsid need kuidagi pahaendelistena. Ühel päeval lahkusid ema ja poeg majast koos, Fowey, nagu tavaliselt, rõõmust hüppamas, et toimub veel üks retk lummavasse tundmatusse. Vaatasin, kuidas nad läksid, ja Minna silmis oli kummaline pilk, mida võib kirjeldada vaid kui pahelist. Ehk oli see mu ettekujutus, kuid küsisin otsekohe Fowey järele, kui sel õhtul koju tulin. Mu hirmud said kinnitust. Minna oli kodus, võidukalt muheledes, nagu ette kujutasin, kuid Foweyd polnud. Möödusid päevad ja Foweyd polnud ikka veel. Otsisime asjatult. Kui ma Minnalt küsisin, vaatas ta mulle otsa ilmel, mis oli nii äärmiselt ilmsüütu, et ilmselt mõistis ta väga hästi, millest ma rääkisin.

    Mul polnud enam mingit kahtlust, mis juhtunud oli. Minna viis Fowey mõnda tundmatusse, mahajäetud paika, pööras seal ringi ja ründas oma pahaaimamatut järeltulijat. Kõige tõenäolisemalt võis ta ütelda nii: „Tead, noor Fowey (laks), sa mõistad seda (krats). Olen ainus kass, keda nende majas tahetakse (pauh) ja ma ei soovi sind enda kõrvale. (Hammustus, kriipimine, laksatus.) Sa lähed ja otsid endale ise maja. (Sülitus.) Sind ei taheta, kas kuuled?” (Hammustus, sülitus, kriipimine ja sõim.) Pole ime, et vaene Fowey pidi taanduma nagu kõik teised! Ta ilmus paar nädalat hiljem ühte tagumisse aeda. Ta oli kasvanud võimsaks kassiks, pika (hoolikalt harjatud, nagu rõõmuga märkasin) kasukaga ja tohutu sabaga, mida võisin sageli näha puude otsas võbisemas, kui ma vannitoas habet ajasin. Ta oli välimuse järgi otsustades õnnelik kass ja mängis rõõmsalt aedades suurema osa päevast. Kuid ta ei tulnud kunagi meie aeda.

    Minna oli ekspert oma tahtmise saamises. Mulle meenub vaid kaks juhtumit, kui ta lüüa sai, ja ma arvan, et omal soovil. Esimene oli juhtum Peteri korviga. Peter kuulus mu naisele juba enne meie tutvumist ja aegajalt pani see koer mind tundma, nagu tunneb end teine abikaasa, kui naine kirjeldab esimese väärtusi. „Kes on see sissetungija?” paistis Peter minu kohta arvavat. Noh, kui Peter sai osaks uuest elamisest, saabus ta koos korviga, kuid põnevuses kohtuda Minna Minna Mowbrayga ja sellest tulenevate väärtuste ja ideede ümberhindamisega unustas Peter ilmselt oma korvi täiesti ära.

    Mu naine oli ärevil. Ta ütles, et Peter on nii tark, et ei maga kusagil mujal peale oma korvi. (See oli enne seda, kui mu naine teada sai, mida Minna võib korda saata.) Nii juhtuski, et Peter magas – arvan, et rahutult – matil ta magamistoa ukse juures. Siis ühel päeval mu naine ütles: „Vaene Peter! Pole ime, et ta õnnetu välja näeb. Tal pole oma korvi.” Siis otsiti korv üles igasuguse koli virnast, mis ootas uues kodus sisseseadmist, ja asetati tseremoniaalselt ukse kõrvale Peteri uude elupaika. Väljendasin oma naise meelepahaks mõtteid, et mida võiks küll Minna Minna Mowbray selle korviga peale hakata. Peter liputas sabajuppi, paistis intelligentsena ja haukus. Selle öö veetis ta korvis, vastavalt plaanile. Me teadsime, et midagi oli valesti (Peteri vaatepunktist) kui ta järgmisel hommikul kraapis ust umbes tund enne oma tavalist aega. Ta tuli sisse ärakasutatud koera ilmel, sabajupini masendunud.

    Selgitust polnud vaja kaua oodata. Peatselt pärast teejoomist astus Minna Minna Mowbray tuppa ja seadis end laisalt korvi sisse. Selleks ajaks, kui olime raadio välja lülitanud ja üles voodisse läinud, magas ta seal sügavalt (või teeskles seda), kuid Peter, kes mademel konutas, vahtis teda haledal pilgul ohutust kaugusest. See oli korvisõja algus. Vana Trooja sõda, Saja-aastane Sõda ja Suur Sõda kadusid tähtsusetusesse. Meie majapidamine jagunes otsekohe kahte leeri – Peteri pooldajad, keda juhatas mu naine, ja Minna pooldajad, kes olin mina. Kokk arvas, et see oli halb lugu, teenija kordas: „Vaene Peter.” On tõsi, et postimees irvitas kaasatundmatult, kui seda kuulis, kuid tema ja Peter on traditsioonilised vaenlased, nii et ta oli pigem Peteri vastane kui Minna pooldaja.

    Asjaolu, et enamus oli tema vastu, ei heidutanud mu Minnat. Ta väike kasv oli petlik. Tegutsedes oleks ta igale amatsoonile silmad ette andnud. Nii et Peteri arglikud katsed oma magamispaika tagasi saada polnud nimetamisväärt. Välja arvatud ehk päeval, kui ta püüdis seda vapralt tagasi võita, kui Minna rahulikult padjal tukkus. Lahing oli ruttu möödas; Peter ilmus söekeldrist tagasi alles kahe päeva ja suure lunimise järel.

    Kuid teine ja veel tähtsam tegelane lükkas Minna ja Peteri sõja kõrvale. See juhtus otse keset kaevikusõda, kui Minna oli kindlalt kaevikus ja Peter tegi juhuslikke sissetunge eikellegimaale. Tõesti, me kõik arvasime, et korvisõda oli meie koduse elu lahutamatu koostisosa. Tegelikult kestis see vaid natuke üle kahe aasta. Vaherahu kuulutati välja siis, kui meie väike tütar Shirley roomas magamistoa uksest välja, haaras Minna karvasest turjast, tõstis ta kenasti korvist välja ja ronis ise tõsiselt korvi sisse. Peter viibis selle tseremoonia juures ja (oletatavasti) tõi koerakeeles kuuldavale valju naerulagina. Minna taandus väärikalt. Siis pöördus ta lapse päevatuppa oma magamisasemele ja Peter taandus kööki. Korv parandati sõjakahjustustest ja pikka aega lebasid seal mängukaru, üleskeeratav part ja villane jänes. Rahuaeg oli saabunud.

    Veel üks juhus, kui Minna väärikalt taandus, oli mu siiami kassi, Charles O’Malley saabumine. Olen kirjutanud Charlesist terve raamatu ega ütle siin tema kohta palju, kuigi selle raamatu lugejad võivad mõista mu arvamust, et ta oli Hamlet, kuigi mitte just Taanimaa prints. Charles O’Malley oli mu esimene siiami kass. Minna Minna Mowbray oli raevus, kui ma ta koju tõin, ja vaatas alati talle kui sissetungijale. Oli päris selge, et ta ei andesta mulle kunagi teise kassi kojutoomist. Mis puutub Charlesisse endasse, siis Minna alguses vandus ja sülitas tarmukalt tema lähenemisel. Kuid peatselt otsustas ta teda taluda ja umbes kahe nädala pärast jõid kaks kassi rahulikult samalt alustassilt.

    Kümnenädalasele kassipojale Charlesile avaldas Minna Minna Mowbray tohutut mõju. Ei ähvardused ega sõim takistanud teda Minna saba jälitamast, kuid läks paar nädalat, enne kui Minna lubas tal endaga mängida.

    Charles O’Malley oli aristokraatlikku tõugu ja paistis ka sedamoodi. Oma safiirsiniste silmade, õrnalt kreemika kasuka, šokolaadivärvi kõrvaotstega, jalgadega, sabaga ja „maskiga” oli ta tõeliselt kena olend.

    Siiami kassid ja teised kassid erinevad üksteisest, eriti nende kuju ja värv. Siiami hääl on üsna väljapaistev. Kui Minna esmakordselt kuulis Charlesi rämedat kraaksatust, siis ta judises silmnähtavalt. Siiami kassidel on raevukate võitlejate kuulsus; nad on kindlasti tugevamad kui tavalised kassid. Kuid ma ei usu, et nad on kõndides või hüpates nii graatsilised. Tõesti, Charles maandus jalgadele mütsatusega, mis oli ehtsalt koeralik. Kuid siiamid on peened loomad, tundlikud, mõistlikud ja kiiresti reageerivad. Charles O’Malley (ma tunnistan, et võtsin ta endale osalt Minna pahandamiseks; too oli kohelnud mind viimasel ajal väga tõredalt) oli tõesti äärmiselt armastusväärne ja võluv kass ja tema loo lugejad teavad, et temast oli määratud saama mu kõige armastatum kass.

    Siiski pole ükski despoot valitsenud oma kuningriiki kindlamalt, kui Minna Minna Mowbray tegi majas, milles elasime meie. See oli heasoovlik türannia, sageli lõbustav, mitte kunagi õel, alati kindel ja täpne. Ta uskus ilmselt kasside jumalikku õigusesse, kasutades oma jõudu kooskõlas oma positsiooni õiguste ja kohustustega.

    Asjasse pühendamatutele võib paista, et kirjutan oma kassist rumalusi. Siiski, mina polnud Minna ainsaks alamaks. Kõik majas olid seda, välja arvatud mu väike tütar Shirley, kes aeg-ajalt võttis ohjad enda kätte. Minna oli sellega päris rahul. Shirleyl oli eesõigus silitada teda vales suunas, mängida tema sabaga ja kanda teda oma lastetoas ringi, igasuguste kummaliste nurkade all välja venitatud. Arvan, et Minnale see päris meeldis. Shirley armastas teda väga ja kui Minna kogemata mänguhoos haiget sai – seda juhtus harva, sest Shirley teadis, et ta pidi olema hoolikas – oli üsna lõbus vaadata ühe kahetsevat andekspalumist ja teise suuremeelset andestamist. Kui Minnal olid pojad, oli Shirley eesõigustatud külaline nende sünnist saadik. Minna lubas tal neid silitada, teades, et Shirley puudutab neid väga õrnalt.

    Niipea, kui beebid jõudsid hullamisikka, oli Shirley oma sõiduvees. Lastetuba muutus areeniks, milles hüppasid noored tiigrid ja jooksid kiiresti igas suunas, kui Shirley katsed neid kinni püüda vaheldusid kurguhäälsete põnevil naeruhoogudega. Minna paistis olevat nende etenduste jooksul päris rõõmus.

    Nagu kõik kassid, kes elavad õnnelikult inimeste juures, oli Minna sõnakuulelik loom. Kuid ta nõudis, et ta saaks oma tahtmist. Näiteks võis ta jälgida hästikasvatatud huviga mu naise valulisi katsetusi teha tema kassipoegadele mugavat ja eraldatud voodit, nagu aeg-ajalt ikka keegi meist teha püüdis. See oli mõnus kartongist karp, mille põhja olid hoolikalt asetatud kihid ajalehti, salvrätte ja pehmet linast riiet ning mis oli tõstetud ühte ta lemmikriiuleist, kus oli mugavalt soe, õhurikas ja diskreetselt hämar. Kuid vooditegija võis alati olla kindel, et Minna seda ei kasuta. Sellega oli Minna juba palju teenijapõlvkondi ära petnud. Tal oli tavaks aeg-ajalt uurida karpi või kasti, mis oli tema jaoks nii läbimõeldult valmis seatud, isegi viibida selles mõne silmapilgu, nagu oma rahulolu näitamiseks. Mitmed säravad teenrid teatasid häid uudiseid, et „Minnie on oma uue karbiga väga rahul”. Kuid neil ootustel polnud määratud täide minna. Minna teadis, mida ta tahtis. Kuni majarahvas nii tähelepanelikult üht paika jälgis, viis Minna oma pojad kuhugi mujale.

    Arvan, et enamik kasse käitub samamoodi sõltumatult. Kas pole see veel üks džungliinstinkti jäänus, peituda tähtsatel hetkedel piiluvate silmade eest? Või ehk vaid sõltumatuseÏest, vastuhakk inimese omanditundele, väljakutse inimesele ja ta rumalale käitumisele? Kuigi Minna meile ei paljastanud kohta ega aega, kus ta pojad sündisid, ei varjanud ta neid hiljem mitte põrmugi. Otse vastupidi, ta soovis väga, et neid vaadataks ja imetletaks. Selles, arvan, ta erines teistest kassidest, kes ei soovi küllalt mõistlikult, et neid paar päeva häiritaks. Kuid Minna põlgas edasisi maskeeringuid. Ta käis meid just nimelt kutsumas, et me külastaksime uustulnukaid. Ja ta polnud ka vastu, kui neid puudutasime. Meie kiitus meeldis talle väga; ta nurrus valjusti, kui me imetlesime väikesi piiksuvaid, peaaegu nähtamatuid beebisid. Muidugi sai ta pahaseks, kui me jäime liiga kauaks või kui mõni võõras ta rahu rikkus. Ja missugune häda, kui keegi julges tema perekonda paigast liigutada! Sel juhul oli vähemalt üks asi kindel, Minna tõi nad ükshaaval sinna, kus oli tema arust rahulikum.

    Kui võõrad teda segasid, tõi ta kassipojad mu voodisse teki alla. Vahel juhtus, et leidsin koju jõudes eest mures majarahva, sest Minna ja ta pojad olid kadunud. Peaaegu alati kössitasid nad mu voodi tagaosas, mugavalt magades teki soojas ja kaitsvas pimeduses.

    Minna ei lubanud mingit sekkumist oma eraasjadesse. Juba varases nooruses hakkas ta aktiivselt huvituma vastassoost ja kõik meie hästi mõeldud katsed teda suunata leediliku tagasihoidlikkuse poole pidid luhtuma. Ka meie katsed leida talle väärt abikaasat polnud edukamad. Kas jutt vastandite tõmbumisest on õige või mitte, kuid kahetsusväärseks faktiks on, et Minna valis kõige ebaväärikamaid meessõpru. Inetud, ühesilmalised, katkutud kõrvadega isakassid avaldasid vastupandamatut mõju meie Minna Minna Mowbrayle. Mida inetum oli kõuts, seda kütkestavam Minnale. Minnal oli häbiväärne kirg ühe vana keigari vastu, kellel oli lõhkikistud saba, väikesed kõrvad, alatiseks suletud vasak silm ja märkimisväärselt lonkav kõnnak. Tema lähenemisel käitus Minna häbitul ja kirjeldamatul viisil. Neil juhtudel teesklesin, et ta pole mu kass.

    Kui me elasime Surreys, tegime oma parima, et tema kombeid parandada. Me polnud edukad. Juba paari päeva pärast olid salapärasel viisil levinud uudised, et uus ja kena emakass on siin elamas ja et ta eelistab kogenud armukesi. Kuidagi oli Minna kõigile Surrey (ja arvan, et ka osa Sussexi) kassidele teada andnud, et talle meeldib valida oma austajaid veteranide ja keskealiste hulgast. Noorukid talle ei meeldinud. Avastasime selle ja saime suure alanduse osaliseks siis, kui tutvustasime teda noorele kollasele kassile naabermajast. Niipea, kui me seda kassi märkasime, otsustasime, et temast saaks Minnale ideaalne abikaasa. Ta oli erakordselt ilus kass, noor ja meie arust täiuslik. Kuid Minna nii ei arvanud. Otsekohe sülitas ta tolle poole kõige ebaleedilikumal viisil. Meie kandidaat põgenes elu eest. Pärast seda lasksime Minnal toimida omatahtsi ja valida räbaldunud kasse meie ümbruskonnast.

    Kui vaatasid Minna Minna Mowbrayd, kui ta istus tagasihoidlikult mu tooli käsitoel, väikesed valged käpad kenasti kokku pandud, ei suudaks kunagi kujutleda, et talle meeldivad viletsad hulkurkassid. Igas muus mõttes oli ta absurdsuseni nõudlik. Ta keeldus joomast, kui alustass polnud plekitult puhas, veetis tunde tualetti tehes, kuni iga karv oli ta õigel kohal, nõudis, et piim oleks täpselt õigel temperatuuril, ja talle ei meeldinud, kui teda puudutati, kui tal polnud vastavat tuju. Ta paistis tundvat äärmist ebamugavust, kui ma juhtusin teda silitama, või puudutasin teda kuitahes õrnalt mingist tundlikust kehaosast. Kuid kümme minutit hiljem võis teda näha (kui sa tõeti tahtsid vaadata seda ebameeldivat etendust) all olevast aias, mänguhimuliselt veerlemas mudas koos Camdeni aguli koopaelanikust armukesega.