Katkend Sally Koslow raamatust "Looderdades täiskasvanuks".

     Miks teavad paljud meist mõnda kodus viibivat ja mitte midagi tegevat noort täiskasvanut? Äkki on see mingisugune ajastu märk? Sel juhul näevad vanemad oma lapsi pärast kooli lõpetamist segadusse sattumas ja ringi ekslemas, mis võib kesta aastaid. Noored arvavad, et neil on palju aega, kuid tööturul on praegu väga raske läbi lüüa. Kui te olete oma teed otsiv noor, siis saate sellest raamatust teada, et te pole üksi. Kui olete vanem, siis saate teada, kui palju saatusekaaslasi teil on.

     Kell lõi kaksteist. Oli ilus ja päikesepaisteline tööpäev. Koputasin õrnalt uksele.  „Kallis, on hilja, kas sa ei peaks üles tõusma?“

    Mõned minutid hiljem komberdas kullake välja oma lapsepõlve magamistoast, aluspükstes, habemetüügaste ja Beastie Boysi T-särgiga, mida ta kümnendast klassist saadik kalliks pidas. Viis kuud tagasi oli Jed tagasi koju kolinud, olles kolledži järel kaks aastat San Francisco muusikakompaniis töötanud. Paar kuud tagasi olid mu poja plaanid idaranniku harufirma avamiseks kokku varisenud – mitte et see juhtum oleks ta elustiili kuidagi halvanud. Iganädalase töötu abiraha eest sai osta rohkem hilisõhtuseid söömaaegu ja alkoholi kui mina ja mu abikaasa olime endale lubanud viimase kahe kümnendi jooksul.

  „Kuidas tööotsimine läheb?“ küsisin, kui ta laisalt oma soolakringlit mugis ja ajalehte lehitses.

    Mõmin, mõmin.

    „Ei, tõsiselt, kuidas läheb?“

    „Hästi…“

    „Mis see tähendab?“

   Seekord tabas mind sama pilk, mille olin saanud aastaid tagasi, kui kuulsin, et meie pojal on ta esimene tütarlaps. „Kes ta on?“ küsisin tookord emaliku ärevusega.

  „Jagan seda informatsiooni, kui seda on vaja teada,“ vastas Jed. „Ja sul pole vaja teada.“

  Kõikjal meie ümber, vahel meie endi kodudes, näeme hea haridusega noori, kes lükkavad edasi küpsuse saavutamist ja vastutust, mis sellega kaasneb. Armastatud järelsugu, kellest ma räägin, on tõenäoliselt umbes kümme aastat seksiga tegelenud ja vastavalt soole sõltuv kas tampoonidest või vajadusel juuksekasvuvahendeist. Ta on juba ammu ära teeninud õiguse hääletada, kaitsta meie kodumaad, juhtida autot, lepinguid  sõlmida, abielluda, suitsetada, vangi minna, ja kui ta on kahekümne viieseks saanud, autot rentida või saada valitud kongressi.  Kui sellise isiku vanem  kujutleks armastava pilguga last vaadates teistsuguseid juukseid ja riideid, võiks ta näha enda või oma partneri samavanust versiooni. See peegelpilt võib vaadata vanema poole sõna otseses mõttes ülalt alla või omada korv või kaks suuremaid rindu – või see lihtsalt tundub niimoodi, kui seda dekolteed nii sageli näidatakse. Tal võib olla tätoveeringuid ja keeleneete, kuid kuna ta vahatab bikiinipiirkonda, pole tal tõenäoliselt palju karvu suguelundite piirkonnas, kuigi lapsevanem eelistab sellele mitte mõelda.

   Kes on need inimesed, kes asuvad keerulisel etapil täiskasvanu- ja noorukiea vahel, need indiviidid, kes meenutavad täiskasvanuid, kuid tegelikult pole seda? Igas vanemas varitsev kultuuri-antropoloog peab märkama kummalisi lahkuminekuid uuritava nooruki ja täiskasvanu vahel, kes me enda arust samavanuselt olime. Me oleme hakanud mõtlema „täiskasvanutest“ kui inimestest, kes on „kodu rajanud“. Täiskasvanud on majanduslikult sõltumatud ja maksujõulised, kuigi tavaliselt seotud pangalaenude ja liisingutega, püsiva töö või selle mõistliku aseainega. Täiskasvanu ei improviseeri pidevalt.  Täiskasvanu pole aheldatud oma ema või isa külge mobiiltelefoni või rahakotiraudade või mõlema abil, ise kolmejalgselt kapates teadmatu eesmärgi poole. Täiskasvanu ei igatse oma ema või isa pidevat paitust.

   Enamiku tõeliste täiskasvanute silmis ei hõlma juhuslik viie või kümne aasta pikkune lõik täiskasvanupõlvest kooliskäimist, vaheaja võtmist, jälle koolis käimist – võib-olla uuesti ja uuesti – töö alustamist, teise töö alustamist, ema ja isa juurde elama asumist, reisimist siia ja sinna, pankadelt ja vanemailt raha laenamist, sel ajal suurendades krediitkaardi võlgu ja ostes nupukat, kuid kiirelt asendatavat elektroonikat.

  Sharon Gilchrest O’Neill ei näinud oma rohkem kui kahekümneaastase nõustamispraktika jooksul varem peaaegu üldse kojunaasvate noorte juhtumeid. Nüüd näeb ta neid palju. „Püüan enne töötada vanematega. Neile tuleb tavaliselt meenutada vanemaksolemise esimest seadust, et ema ja isa peavad töötama meeskonnana, muidu võivad lapsed neid teineteise vastu välja mängida.“ On tähtis piirid läbi rääkida. Kas lubate oma täiskasvanud lapsel kodus juua? Kanepit suitsetada? Kas laps saab oma toa tagasi? Kas boyfriend või girlfriend võib ööseks jääda?

     „Ma ei taha näha mingit meest oma aluspükstes ringi jalutamas,“ kaebas üks isa. Nagu treener ja kohtunik üheskoos, meenutab O’Neill vanematele, et see on siiski nende kodu, kuigi nende lapsed on juba täiskasvanud.

    „Sageli arvavad vanemad, et kuna laps on kahekümnendais või kolmekümnendais, ei saa nad piire seada. Rumalus,“ ütleb ta. Koju tagasitulek võib olla eriti keeruline, kui noored on omapäi elades rohkem muutunud, kui nende vanemad mõista või omaks võtta suudavad.

   „Nägin üht 25aastast tüdrukut, kes tuli koju, kuigi ta seda tõesti ei tahtnud,“ räägib O’Neill. „Ta kaotas hea töö rahandusalal ja selle tulemusena pole täitnud oma lootusi, kuid ta ei suuda enam endale korterit lubada. Kui ta üksi teraapias käis, väitis ta, et ta ema püüab alati oma tütre kohta kõike välja uurida.“ Nüüd on ema O’Neilli juures teraapias, soovides endale uuesti selgeks teha, mida tähendab olla armastav vanem. See algab sellega, et ta ei ristküsitle oma tütart iga päev, lootuses lähedust tekitada.

   Tagasivaataja tarkusega nägime, kuidas me lapsed alustasid rändamist – ja isegi julgustasime seda. Pehmesüdameliselt püüdsime neid raskuste või vähemalt igapäevaste ebamugavuste, eksimuste ja võitluse eest hoida. Me arutasime kannatlikult läbi kõik valikud ja südamemurdumised, ise asjakohaseid tekste uurides, sest olime veendunud, et oleme sünnitanud järgmise Ema Teresa, mitte lihtsalt tütre, kes vaatab Bollywoodi filme.

     Kuid kes nägi ette, et laste rännakud võivad kesta aastaid? Kes nägi ette, et see võib mitte kunagi lõppeda?

  Terves maailmas ei lahku enamik 21 aasta vanuseid kodust. Paljudes Lähis-Ida ja Kesk-Euroopa piirkondades on täiskasvanuil normiks jääda koju abiellumiseni. Londoni Majanduskeskuse uurimistulemused näitavad, et Itaalias elab 85% 18 kuni 34aastaseid mehi ikka veel oma vanemate juures. Neid nimetatakse bamboccioni’deks, suurteks beebideks, ja hiljuti otsustas Itaalia kohus, et 60aastane isa peab ikka veel maksma rahalist toetust oma 32aastasele kodus elavale tütrele. 25aastastest Itaalia meestest pole 61 protsenti kodust lahkunud, numbrid naiste kohta on madalamad: 39 protsenti. Poolas pole kodust lahkunud 55% sellevanustest meestest ja 35% naistest. Hispaanias pole veel kodust lahkunud 54% meestest ja 33% naistest. Ungaris 49% meestest ja 27% naistest. Portugalis 44% meestest ja 30 protsenti naistest.

   Jaapanlastel on kahekümnendates ja kolmekümnendates inimeste kohta, kellel pole tööd või kellel on seda vähe, üks sõna: freeter, mida peetakse inglisekeelse sõna freeloader, muiduleivasööja, lühendiks. Paljud freeter’id jäävad vanematega elama korteritesse, mis on kurikuulsalt kitsad. Kui ameeriklane on masendunud praegusest tööturu olukorrast ja tahab hetkeks kahjurõõmu tunda, siis pangu tähele: „Jaapanis on kõige hullem sugupõlvedevaheline ebavõrdsus maailmas,“ ütles Manabu Shimasawa, sotsiaalpoliitika professor Akita Ülikoolis, The New York Times’ile. Isegi enne maavärinat, tsunamit ja radioaktiivse kiirguse kriisi täitsid uudiseid sünged arvutused, kuidas kõrgkooli lõpetanutel seisab ees kõigi aegade suurim tööpuudus.

  Ühendkuningriikides pole 28% meestest ja 13% naistest lahkunud kodust 25. eluaastaks. (Sooerinevused sarnanevad Ühendriikide omadega, kuna noored Ameerika naised kalduvad lahkuma varem kui noormehed.) Inglismaal kutsutakse neid kipper’iteks (kids in their parents pockets) ja rohkem kahekümnendates ja kolmekümnendates inimesi elab kodus oma vanemate juures kui ükskõik mis ajal viimase 20 aasta jooksul, vastavalt Rahvusliku Statistikaameti andmetele.

  Kanadat iseloomustab sama arengusuund: Kanada neljast miljonist noorest 20–29aastasest täiskasvanust elas  2006. aastal 43,5 protsenti koos vanematega. „Sinu lapsed võivad seda teha ja noored sinu tänaval teevad seda samuti, nii et see ei paista enam ebaõnnestumisena,“ ütleb Monica Boyd, sotsioloogiaprofessor ja Kanada uuringute juhataja Toronto Ülikoolis. „Kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi oli see pisut kummaline. Muutus on olnud tohutu… Pärast kõrgkooli niisugusel hulgal kojujäämine Kanadas, Ühendriikides, Euroopas, Austraalias näitab, milline on nooreks täiskasvanuks olemise hetkeseis. Mis on peaaegu juhtumas, eriti varastes kahekümnendates inimestega – kodus mitte elamine on ebatavaliseks muutumas.“