Kogumik
"Joosta oma varju eest" on just selline, nagu peabki olema ja saabki
olla põhiosas jutuvõistluse põhjal kokku pandud raamat: mitmekesine,
eklektiline, ebaühtlase kirjandusliku tasemega. Teistmoodi ju ei
saakski, kuna autorid on erinevad nii oma varasema kirjutamiskogemuse
kui ka arvatavasti elu- ja töökogemuste poolest.Lisaks tõlkejutt ja
artikkel (mis, tõsi küll, on pigem Eesti ulmefandomis tuntud autori
isiklik vastuskiri tema vastu suunatud kriitikale, kusjuures ka
kriitikud ei ole just tundmatud; kahjuks ei ole siinkirjutaja lugenud
artikleid, millele antud vastus on kirjutatud; loodan need peagi ette
võtta).
Kogumikku lugenud inimeste jaoks ei tasu ehk
hakata juttude sisu ümber jutustama, aga paar sõnakest iga jutu kohta
julgeksin siiski poetada. Eks ole ju nii, et iga lugeja ja ka arvustaja
näeb iga juttu pisut erineva nurga alt. Tõel on ikka mitu tahku, nagu
Vanas Indias õpetati.
Nimijutt. "Joosta oma varju eest".
Autor Triinu Meres. Avaldanud luulet ja tegelnud rollimängu
korraldamisega; arvatavasti neis ka osalenud? Torkab silma ka juttu
lugedes. Korraliku rollimängu saaks selle põhjal kokku panna küll.
Peategelaseks on keegi lõikaja, kelle ülesandeks on lahinguväljal
tegelda eutanaasia või elulootust andvate haavatute märkimisega. Ei oska
nüüd oletada, kas sõda kui tegevusala kunagi nii humaanseks muutuda
saab - siinkirjutaja kui inimene ja meeterahvas lähtub ikka pigem
sellest, et vaenlane on vaenlane ja oma on oma; ja kes jõuab suures
lahingus lamajaid nii põhjalikult läbi käia. Aga samas: licentia
poetica, lisaks veel see, et ulme, ehkki kindlasti mitte teisejärguline
kirjandus (nagu paljud Eesti elanikud arvama tikuvad) ei kohusta autorit
realiteetidega igal sammul arvestama.
Hea küll, edasi:
ühel heal päeval ilmub lõikaja ukse taha endine vaenlane. Ja siis algab
alles tõeline stoori. Triinu Meres on teinud midagi väga julget: püüdnud
anda religioonile mikrobioloogilise selgituse. Lõikaja on muidugi
valguse poolel, vaenlane kaldub tumedate jõudude poole, ehk on siis
Tõelise Religiooni vastu Deemonitega vaktsineeritud. Kellel huvi, loeb
ise edasi. Jutustus on siinkirjutaja mulje põhjal üsna originaalne,
autori fabuleerimisoskus üle keskmise, süžee... Nojah, siinkohal võiks
pisut norida, konarusi ju on. Ka jutustamisoskuses on pisikesi
puudujääke. Kohati kipub tegevus venima - aga lühiduse armastamine võib
ka siinkirjutaja isiklik kiiks olla. Sümpaatne jutustus, kui kõik paari
sõnaga kokku võtta.
Teine jutt. "Muna". Autor Kadri
Pettai. Kirjandusdebüüt, nagu jutu eessõnas öeldud. Hea debüüt. Idee on
ehk mitte just originaalseim, ka sõnastuses on konarusi, aga miski selle
jutu juures meeldib siinkirjutajale väga: Eesti Utoopia. Maailmas on
levima hakanud ja peaaegu ainuvaldavaks saanud andmebaasides
säilitatavate matriitside järgi kloonitud toit. Kõik paraku aga kulub.
(Hmm, mida ütleks vanameister sir Arthur Clarke? Tema Diaspar oli ju
linn, mille andmebaasid olid sama hästi kui igavesed? Hea küll, tema
seda juttu niikuinii enam lugeda ei saa!) Ja Britannias ei ole ühel heal
päeval enam harilikke kanamune. Selgub aga, et kusagil on pururikas maa
Eesti, kus toiduained on naturaalsed ja kus vilistatakse kõigile
eurodirektiividele. Ning üks mingitpidi eesti päritolu inimene
saadetakse sinna vormiliselt külla oma kaugetele sugulastele - tegelik
eesmärk on aga kasvõi ühe kanamuna varastamine. Eriti meeldis selle
arvustuse autorile Eesti kui pururikas ja eurodirektiividest mittehooliv
maa - nagu juba öeldud, tõeline Eesti Utoopia. Uskumatu, kui igapäevast
reaalsust vaadelda. Aga miks mitte! Unistamine ei ole ju kahjulik.
Sümpaatne looke!
Kolmas jutt. "Ajudega töötajad". Autor
Maniakkide Tänav. Eesti ulmefandomis tuntud nimi; võiks öelda teenekas
autor. Ja ei vea alt ka seekord. Siinkirjutaja jaoks väga originaalne
idee: vampiiridoonorlus. Naine, kellest algul jääb mulje, et ta on
lihtlabane prostituut, teenib raha sellega, et laseb vampiiridel tasu
eest jaokaupa oma verd imeda. Juba sellest piisaks, ent lisaks on ka
tema laste ja vananenud abikaasa (tema ise on ju igavesti noor, teatud
reegleid järgides võimaldab vampiirisülg peaaegu igavesti elada)
läbielamised päris hästi välja joonistatud. Originaalne lugu! Huvitav
lugeda ka, autori suhteliselt suur kogemuspagas tagab juba selle. Lugu
on pisut traagilise alatooniga, aga see ei sega. Eriti tore oli see nn
AHHAA-moment, kui selgus, millega tegelikult tegu. Võtan vabaduse
soovitada kõigile, kes fantaasiakirjandusest veidigi huvitatud!
Neljas
jutt. "Nõiamoori Miisu". Autor Tea Roosvald. Kogumiku juttudest kõige
armsam pealkiri. Aga paraku... Lugedes suurim pettumus! Igav! Faabulal
ei ole nagu vigagi, süžee isegi paigas - aga midagi pole tetta, jutt
lohiseb ja logiseb iga kandi pealt (lohutuseks Teale: ega siis kõik nii
arva, ikka ainult siinkirjutaja). Tuli lausa vaeva näha, et lõpuni
jõuda. Hea küll, maitseasi. Lõppude lõpuks leidub ju igale
kirjandusteosele lugeja.
Lugu ise on noorest naisest, kes
on oma mehest lahku läinud ja kolinud mingisse nn kõdurajooni. Ja
selles uues korteris hakkavad sündima kummalised asjad. Nagu kummitaks -
aga nagu ka mitte. Pliit kütab end vahel ise - ainult et teatud
tingimused peavad täidetud olema. Jne. Ja kass, kes tahab tingimata vaba
tulekut ja minekut. Lõpuks selgub, et korteris on varem elanud nõid,
kelle hing ei leia rahu, kuni ta oma seitset asja (seitse asja - on
selline rahvapärane ütlus: võta oma seitse asja ja kao kus seesamune!)
kokku pole saanud. Kassist - selle Miisu roll jääbki veidi ebaselgeks.
Tegelikult lootis siinkirjutaja lugedes, et Kassi kaudu, kes pealkirja
järgi peaks olema asja võti, saab peategelane ise üleloomulikud võimed.
Paraku nii ei läinud; nõiamoor krabas viimasel hetkel (maagilised
nelikümmend päeva pärast surma) oma asjad ja kadus, va ahnepäits
selline! Noh, hea küll, kirjandus see siiski on. Ainult et miks oli
pealkirjaks "Nõiamoori Miisu", sellest siinkirjutaja küll aru saada ei
suuda.
Viies jutt. "Udriku küla naised". Autor Ülle Lätte.
Vanim autor kogumikus, eelneva pika kirjutamiskogemusega, ilmselt ka
elukogenuim ja jutu järgi otsustades teatud sorti paikade eluoluga väga
hästi kursis. Miljöö kirjeldamisest: algul tundus, nagu oleks kadunud
Clifford Simak hetkeks Wisconsini väikelinnast (kus mitmed tema juttude
tegevused hargnevad) tüdinenud ja vahelduseks Eesti külaelu tudeerinud.
Hea realistlik olustikukirjeldus, ladus jutustamisoskus - usutavasti
pikast ajakirjanikuna töötamisest, faabula ja süžee korralikult paika
pandud. Sisu on lühidalt selline: tavaline ääremaa küla, kus elavad
põhiliselt vanemad inimesed. Elavad, kuidas oskavad; ei austa alati
seadusi (puskariajajaist õed metsatalus), kohati virelevad, aga elule
alla ei vannu. Ja siis korraga hakkab külas ringi liikuma salapärane
Tapja. Politsei on abitu, mitu ümbruskonna küla elavad hirmu all - ja
külanaised otsustavad Tapjaga ise arved õiendada. Ning saavad sellega
hakkama. Lustlik õudukas. Kusjuures tõepoolest, kogumiku kõige kergemini
loetav lugu. Veidi segab ehk see, et salapärase Tapja taust jääb lahti
kirjutamata. Aga on see õudusjutu puhul üldse kõige tähtsam? See ei ole
ju SF ega ka fantasy. Nii et las ta olla selline, nagu ta on. Hea
ajaviitejutt.
Tölkejutt. "Hanoveri parandamine". Autor
Jeff VanderMeer, tõlkinud Tatjana Peetersoo. Nagu tutvustuses öeldud,
tüüpiline aurupungi (steampunk) esindaja. Eesti Wikipedia ütleb
aurupungi kohta järgmist: "spekulatiivse teadusliku fantastika alamžanr,
kus elektrooniliste seadmete funktsioone täidavad auru jõul töötavad
mehaanilised seadmed ning tegevus toimub minevikus (tavaliselt
viktoriaanlikul ajastul)". Tõsi, ei ole öeldud, kas merest leitud
salapärane mehhanism Hanover töötab just auru jõul, samuti on ajastut
väga raske tuvastada. Lennumasinaiks on küll õhupallid, aga et planeet
ei ole määratletud (inglise-ameerikapärased nimed ei pruugi määravad
olla), ei ole asjad sugugi üheselt paigas. Tegevus toimub saarel, kuhu
salapärane minategelane on põgenenud veel salapärasemast Impeeriumist.
Meresaak, mida vahetatakse mägilastega mitmesuguse muu kraami vastu, on
üks tähtsaist sissetulekuallikaist. Ühel heal päeval leitakse merest
Hanover (mis iganes see ka ei ole), mida peategelast sunnitakse
parandama. Ta keeldub sellest kaua, venitab sellega, kuni suudab, kuid
ühel päeval on see siiski tehtud. Selgub, et Hanover on saadetud
Impeeriumist teda otsima ning põhjustab lõppeks kogu küla huku.
Hea
jutt, seda muidugi. Hea Ameerika ulme, mis on viimaste kogemuste põhjal
kuidagi nukraks muutunud. Võrreldes näiteks ulme nn kuldajastuga. Või
ka mõnede hilisemate ajajärkudega. Aga noh, maailm on muutunud. Helge
tuleviku uskujate ring kahaneb.
Artikkel. "Loomingust
konnatiigis". Autor Siim Veskimees. Tuntud autor, üksjagu viljakas
pealegi. Tuntud oma kriitilise mõtlemise poolest. Konkreetses artiklis
väitleb põhiliselt Veiko Belialsi ja Taivo Ristiga. Väitleb asjalikult,
hea küll, ehk veidi emotsionaalselt. Samas, kui on tõesti õige, et tema
suhtes on isiklikuks muututud, on selline stiil/toon ehk ka õigustatud.
Ehkki tegu ei ole ilukirjandusega, on see lõppkokkuvõttes lõbus
lugemine. Vaimukalt kirja pandud. Ja nagu öeldud, igaühel on õigus oma
arvamusele. Ainult üks asi, milles ma artikli autoriga päris ühel meelel
ei ole: tegelikult on kirjanduses lubatud ka terve mõistuse vastu
eksimine; see võib mitte meeldida, aga keelata seda ei saa. Antud
kogumiku kontekstis võrdleksin seda artiklit... Üllatus-üllatus, "Udriku
küla naistega". Kaks kirjatükki, mille ajaviiteks ette võtaksin -
lihtsalt et end mõnusalt tunda.
Lõppkokkuvõtteks peab
ütlema, et et kogumiku koostaja, toimetaja ja kogu jutuvõistluse žürii
on teinud head tööd. Ja muidugi autorid/tõlkijad - ilma nendeta ei oleks
ju seda kogumikku saanud ei koostada ega toimetada. Edu kõigile ka
edaspidiseks!