Ilmunud on "Me armastame Maad 2: Viimane laev"

Me armastame Maad 2. Viimane laev
Vene ulme antoloogia
Koostanud ja tõlkinud Veiko Belials
Sari: Sündmuste horisont

Kui kogumiku esimene köide koondas peamiselt lahkumiste ja saabumiste, hüvastijättude ja kohtumiste, valusate otsuste ja inimeseks olemise temaatikat ning oli kantud armastusest Maa vastu, siis teine köide on pisut süngemates toonides. Jah, ka siin on lahkumised ja saabumised, ka siin igatsetakse Maad, aga siin on rohkem surma – nii ennastohverdavat ja mõttetut, kui vägivaldset (ja lõpuks sama mõttetut). Kui antoloogia alguses (50.–60. aastad) on lood kantud kroonulikust entusiasmist, paatoslikust eneseohverdamisest,  siis lõpuosas (21. sajand – nullindad ja kümnendad) näeme juba tegelasi, kes on isekad, küünilised, valmis isegi reetma ja tapma – ning seda samuti armastusest Maa vastu.

Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…

Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel . Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.

Kogumiku lood:
Georgi Gurevitš. Lohe Infra (1958)
Valentina Žuravljova. Astronaut (1960)
Valentina Žuravljova. „Kotkapoeg“ ei naase (1961)
Ilja Varšavski. Otsusta ometi, piloot! (1965)
Dmitri Bilenkin. Tema Marss (1971)
Olga Larionova. Päike jõuab Veevalajasse (1981)
Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014) 
Kir Bulõtšov. Kolmteist aastat teel (1984) 
Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990) 
Boriss Rudenko. Limaan (2005) 
Vladimir Iljin. Kaugkosmose seadus (2007)
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)