Isaac Asimovi "Jumalad ise"

Tõlkija Juhan Habicht. Sari: Sündmuste horisont.

"Lolluse vastu ka jumalad ise on jõuetud." See paljukorratud, Friedrich Schilleri värsside kaudu kuulsaks saanud tsitaat ühendab raamatu kolme üsnagi eripalgelist osa, kus nimetatud probleemiga on hädas mitte ainult meie universumi asukad. Kui inimkonnale pakutakse tasuta energiat, on kõik peale üksikute skeptikute üliõnnelikud ega vaevu arutlema, kellele see kasulik on, kust ja miks see tuleb. Mõned teadlased üritavad siiski hoiatusi jagada, nende vahel läheb lahti ränk võimuvõitlus. Paralleeluniversumis aga, kust tasuta energia saabub, püütakse süümepiinade tundjaid ohjeldada. Muuhulgas pakutakse välja ka võimalus, miks tekkis Suur Pauk. Raamat on võitnud Hugo, Nebula, Locuse ja Ditmari auhindu.

"Keskpäeva varjud"

Ilmunud on kogumik "Keskpäeva varjud", mis seob viit lugu Arkadi ja Boriss Strugatski Keskpäeva maailmast: – kaks nende endi lühiromaani: „Kauge Vikerkaar“ ja „Poiss põrgust“, ning kolm järge või töötlust teistelt autoritelt, kes seda maailma igaüks oma nurga alt täiendavad või ümber teevad.

Vene ulmeruumis on Arkadi ja Boriss Strugatski täiesti unikaalses staatuses. Neid jäljendatakse, nende teostele kirjutatakse järgesid, nendega polemiseeritakse ja vaieldakse oma teostes. Nende üks olulisemaid mõtteliselt seotud tsükleid on saanud nimeks Keskpäeva maailm. Nagu Amber, heidab see maailm lõputult varjusid, peegeldusi, tekitab iseenda kloone.

Nagu kogumiku pealkiri viitab, pole Keskpäeva maailm enam varjudeta idüll. Pimedus tiheneb, vari kasvab. Kui juba Strugatskite endi lühiromaanis „Poiss põrgust“ kirjeldatud tulevik kannab teatud hääbumise märke, siis Uspenski ja Verov koos Minakoviga keeravad helge tuleviku sõlme, Lazartšuk aga ei jäta enam üldse kivi kivi peale.

Autorid: Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Mihhail Uspenski, Jaroslav Verov, Igor Minakov, Andrei Lazartšuk. Koostaja ja tõlkija Veiko Belials. Sari: Sündmuste horisont.

Kogumiku lood: "Kauge vikerkaar", Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski

„Poiss põrgust“, Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski

„Rästikupiim“, Mihhail Uspenski

„Operatsioon „Viirus““, Jaroslav Verov, Igor Minakov

„Kõik on hästi“, Andrei Lazartšuk

"Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood"

Ilmunud ja müügil on kogumik "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood". Autoriteks Maniakkide Tänav, Reidar Andreson, J. J. Metsavana, Mairi Laurik, Leila Tael-Mikešin. Maad kokkupõrkega ähvardanud hiidasteroid Tooni muudab viimasel hetkel suunda ja planeeti tabab vaid temaga kaasas olnud kivirämps. Inimkond on hämmingus. Kuidas on võimalik, et asteroid suunda muudab? Mida Tooni endast õigupoolest kujutab? Selles kogumikus saame heita pilgu inimkonnale enne ja pärast kohtumist tundmatuga.

Ilmunud ja müügil on kogumik Täheaeg 14: Teise päikese lapsed. Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise. Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni. Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn. kadunud maailmade (lost world, lost race) teemat ulmekirjanduse ajaloos ja selle kirjandusliigi tuntumaid viljelejaid H. Rider Haggardit, Edgar Rice Burroughsit ja A. Merrittit. Artiklit ja alažanrit illustreerima on valitud käesoleva Täheaja numbrisse õudusklassik Henry S. Whiteheadi jutustus «Paani rahvas».

Ilmunud on kogumik "Tuumahiid 2: Toorium", mis koondab üheksat veebiajakirjas Reaktor (november 2012 kuni veebruar 2014) avaldatud juttu nii kogenud kirjanikelt, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav, kui ka autoritelt, kes on alles jõudmas oma juttude trükis avaldamiseni. Juttudes leiab paljusid üldinimlikke teemasid: inimlik hoolivus hoiab elus; loodusest lugupidamine ka siis, kui inimene näib kõikvõimsa jumalana;surematus võib olla samaaegselt nii hea kui halb; armastus võib olla koletis või ka päästja. Juttudes saab jälgida inimkonna konflikti elava planeediga, elada kaasa tuleviku programmeerimistele, kohtuda pensionärist stalkeriga, lugeja ette laotatakse ühe hundi naha ohtlik saladus ja veel palju muud.

Autorid:
Maniakkide Tänav
Indrek Hargla
Triinu Meres
Heinrich Weinberg
Krafinna
Osvald Soobel
J. J. Metsavana
Bix Pokupoeg
Martin Kirotar

Koostajateks Artur Räpp, J. J. Metsavana ja Ove Hillep.

Ilmunud on Ray Bradbury raamat "Põrmust tõusnud", sari: Orpheuse Raamatukogu.

Ulmekirjanduse suurmeister Ray Bradbury koondas 2001. aastal ühtseks tervikuks kokku oma kuulsaimad 1940ndate lühilood ning mõned hilisemad palad, mida seob ühtne tegelaskond, lisas uut täitematerjali ning sai tulemuseks võrratu kollaažromaani, milles on alles seda ehedat lapsepõlvenostalgiast ja halloweenist kirjutavat lüürilist ja õõvastavat Bradbury’t.

Kuskil Ameerika Kesk-Läänes asuvas sajandeid vanas majas elavasse surematusse ja üleloomulike võimetega Elliottide perekonda kuuluvad kõiksugu veidrad olevused: öösiti taevalaotustes lendav nahkhiiretiibadega onu Einar, oma voodisse igaveseks aheldatud Cecy, kes ometi suudab teiste inimeste kehasid üle võtta ning nende läbi eksisteerida, Nofretete emaks olnud mumifitseerunud tuhandekordne Vaar-Vanaema ja teisi poolmütoloogilisi või õuduskaanonisse kuuluvaid tegelasi. Lisaks kuulub – lapsendatuna – perre ka surelik poiss Timothy, kes sooviks samuti, et talle maitseks vampiiri kombel verd juua, et tal oleks nahkhiiretiivad, et ta oleks surematu, kuid kes peab siiski leppima oma ajaliku eluga…

Ilmunud on uus raamat sarjast Orpheuse Raamatukogu, E. F. Bensoni "Õudusesarv". Tõlkinud Silver Sära.

M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.

E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased.