Ilmunud on kogumik "Tuumahiid 2: Toorium", mis koondab üheksat veebiajakirjas Reaktor (november 2012 kuni veebruar 2014) avaldatud juttu nii kogenud kirjanikelt, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav, kui ka autoritelt, kes on alles jõudmas oma juttude trükis avaldamiseni. Juttudes leiab paljusid üldinimlikke teemasid: inimlik hoolivus hoiab elus; loodusest lugupidamine ka siis, kui inimene näib kõikvõimsa jumalana;surematus võib olla samaaegselt nii hea kui halb; armastus võib olla koletis või ka päästja. Juttudes saab jälgida inimkonna konflikti elava planeediga, elada kaasa tuleviku programmeerimistele, kohtuda pensionärist stalkeriga, lugeja ette laotatakse ühe hundi naha ohtlik saladus ja veel palju muud.

Autorid:
Maniakkide Tänav
Indrek Hargla
Triinu Meres
Heinrich Weinberg
Krafinna
Osvald Soobel
J. J. Metsavana
Bix Pokupoeg
Martin Kirotar

Koostajateks Artur Räpp, J. J. Metsavana ja Ove Hillep.

Ilmunud on Ray Bradbury raamat "Põrmust tõusnud", sari: Orpheuse Raamatukogu.

Ulmekirjanduse suurmeister Ray Bradbury koondas 2001. aastal ühtseks tervikuks kokku oma kuulsaimad 1940ndate lühilood ning mõned hilisemad palad, mida seob ühtne tegelaskond, lisas uut täitematerjali ning sai tulemuseks võrratu kollaažromaani, milles on alles seda ehedat lapsepõlvenostalgiast ja halloweenist kirjutavat lüürilist ja õõvastavat Bradbury’t.

Kuskil Ameerika Kesk-Läänes asuvas sajandeid vanas majas elavasse surematusse ja üleloomulike võimetega Elliottide perekonda kuuluvad kõiksugu veidrad olevused: öösiti taevalaotustes lendav nahkhiiretiibadega onu Einar, oma voodisse igaveseks aheldatud Cecy, kes ometi suudab teiste inimeste kehasid üle võtta ning nende läbi eksisteerida, Nofretete emaks olnud mumifitseerunud tuhandekordne Vaar-Vanaema ja teisi poolmütoloogilisi või õuduskaanonisse kuuluvaid tegelasi. Lisaks kuulub – lapsendatuna – perre ka surelik poiss Timothy, kes sooviks samuti, et talle maitseks vampiiri kombel verd juua, et tal oleks nahkhiiretiivad, et ta oleks surematu, kuid kes peab siiski leppima oma ajaliku eluga…

Ilmunud on uus raamat sarjast Orpheuse Raamatukogu, E. F. Bensoni "Õudusesarv". Tõlkinud Silver Sära.

M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.

E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased.

Ilmunud on Taavi Kanguri raamat "Kuidas saada kirjanikuks?"

"Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.

Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.

Ilmunud on uus raamat sarjast Orpheuse Raamatukogu, Henry S. Whiteheadi Aafrika neegerorjade voodoost inspireeritud õudusjutukogu "Lääne-India valgus". Tõlkinud ja koostanud Silver Sära.

USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt.

Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära valis välja kümme Whiteheadi kõige põnevamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia kohutava needuse käes vaevlevat orjalaeva kaptenit, aga ka täiesti lovecraftilikke kolkakülas lapsi röövivaid guule.

Whiteheadi mõju moodsale õudusele on raske üle hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jäljendustest ja töötlustest kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli põhjalikult tundma õppinud, suure respekti ja mõistmisega. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Lääne-India saarte koloniaalkultuuri, katoliku ja luterliku maailma kõrval eksisteerib saarte põlismetsades ja džunglites hoopis teistsugune, Lääne-Aafrikast pärit kultuur ja religioon oma õõvastavate ja jõledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Üks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljöömeistrit ning autentse Lääne-India atmosfääri edasiandjat on võimatu leida.

Kirjastus Fantaasia teatab rõõmuga, et on ilmunud Jana Lepiku luulekogu "Õhukeseks viilutatud aeg". Jana ise kirjutab oma kogu kohta nii:

On ilmunud mu luulekogu "Õhukeseks viilutatud aeg". Kirjastus Fantaasia. 83 lk. Kujundanud Rein Uustal. "Õhukeseks viilutatud aeg on tehe valguse ja pimeduse piiril, heledad lehed vaheldumas tumedatega, piisake armastust langemas taevast, terake loodust ja kestvust, ja selle kõige kadu öös, kus sõnu ei ole, või kui on, siis... sünge gongina, kui kella on jälle keeratud, langeb valgus ja sõna ilusa hingeajana." Tekstinäide:

sinu silmade nõelad
läbi minu
ah
tungivad naeruna
nutuna kah
kord kissis
kord pehmed
kord kuumad
on nad
kord üleni maha
jahutavad
need on sinu silmad
minu silmade sees
mu kõrval mu taga
mu kohal mu ees

tihti tõsise mere moodi su pilk
langeb kui mõõdetud vihmatilk
vahel vahutab üle ääre ta
see on su pidu
ja minu ka

saab kevadest sügis
ja suvest saab talv
veel oleme head
veel pole meil halb

ja loodan et nii see igavest jääb
et lahutust riidu
me silmad ei näe

saab sügisest kevad
ja talvest saab suvi

veel lendab mu aknale valge tuvi

Teatame uue raamatu ilmumisest.

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss
Koostaja: Raul Sulbi

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.

Kogumiku jutud:

"Meister ja õpipoiss", Mann Loper
"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi", Heinrich Weinberg
"Vastuoksa", Mehis Pihla
"Aahe oma", Osvald Soobel
"See maailm on mulle", Maniakkide Tänav
"Küljeluust ja lihast", Tea Roosvald
"Joroski öö", Andrei Samoldin
"Must palee", Helen Käit
"Varjutaimed", Piret Jaaks
"Kuu kättemaks", Helen Käit
"Ma ka ujun", Jüri Kallas

Kirjastuse meiliaadress fan@uninet.ee. Müüme raamatuid ka posti teel.