Ilmunud on Jack Londoni jutukogu "Külma lapsed", mis kirjeldab traagiliselt, ootamatute võitude ja kaotustega, teravmeelselt ja põnevalt pärismaalaste ja uustulnukate elu Ameerika põhjaosas.

Loos "Kiiš Kiiši poeg" saame osa indiaanlaste naisevõtukommetest, mida seekord täidetakse üsna õudsel viisil.

Loos "Üksildase pealiku haigus" saadetakse pealiku poeg tema haiguse tõttu surma, kuid ootamatult avaneb tal võimalus nii oma vaenlastele kätte tasuda kui hõimus võimule tõusta.

Loos "Vanameeste vandenõu" pole rühm elatanud indiaanlasi rahul valgete meeste sissetungiga ning nad otsustavad ise omamoodi võitlusse asuda.

Ilmunud on Roger Zelazny "Kaose prints", Amberi-sarja viimane raamat, Juhan Habichti tõlkes.

Merlin on sunnitud tagasi pöörduma Kaose Kotta endise valitseja matustele ja avastab, et äkilised surmad sugulaste hulgas on ta troonipärimisjärjekorras tublisti ettepoole nihutanud. See protsess jätkub.

Viimases raamatus saavad vastuse nii mõnedki küsimused. Näiteks, kuidas põimub loosse taas Merlini isa Corwin. Lõpuks peab Merlin otsustama... ei, mitte Ükssarviku ja Mao vahel, kuigi Muster ja Logrus endiselt aktiivselt toimuvasse sekkuvad. Ta peab otsustama, mida oma eluga peale hakata...

 

 

Täheaeg 11: Viirastuslik rügement

Koostaja: Raul Sulbi

 

Kogumik "Täheaeg" on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga "Võimsalt voogab Olemise jõgi", Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.

Kogumikus sisalduvad:

* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) "Kuningate tagasitulek".
* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.
* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».
* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.
* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

Orpheuse Raamatukogus on ilmunud uus raamat, Alastair Reynoldsi «Suur Marsi Müür».

Briti ulme superstaari ja esifantasti Alastair Reynoldsi (1966) pea lühiromaani mõõtu jutustused «Suur Marsi müür» ning «Liustikuline» on avalöögiks kirjaniku tulevikuajaloole, kuhu kuulub tänaseks enam kui viie romaani ja kahe kogumiku jagu tekste. Esimesena eesti keeles sel kujul ühtede kaante vahel avaldatud tekstid on kronoloogiliselt tolle maailma esimesed lood.

Jutustuses «Suur Marsi müür» peab Reynoldsi tulevikuajaloos olulist rolli mängiv Nevil Clavain rahusobitajana lepitama kaks sõjajalal olevat fraktsiooni ning lendab selleks Marsile, mis on hiljutise kodusõja tõttu muudetud erinevat liiki targa sõjatehnika surmavalt ohtlikuks lahingutandriks, kus need masinad inimeste tahtest sõltumatult oma hävingutööd edasi teevad. Nagu klassikalises spiooniloos ikka, pole siingi miski nii, nagu paistab, ning ühegi tegelase motiivid sellised, nagu meile alguses esitatakse...

Jutustuses «Liustikuline» peab Clavain lahendama kummalise mõrvamüsteeriumi meie päikesesüsteemist kaugel asuval jääliustikest koosneval planeedil Diadeem, kuhu kunagi automaatrobotid on asutanud ameeriklaste koloonia. Koloonia, mis avastamise hetkeks on hävinud. Koloonia, mis koosneb laipadest. Koloonia, mille asukad tunduvad olevat enne oma surma hulluks läinud...

Ilmunud on Paolo Bacigalupi "Alkeemik", poodi veel pole jõudnud, aga müüme posti teel. Sari:

Orpheuse Raamatukogu, tõlkinud Martin Kirotar.

Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke Paolo Bacigalupi (sündinud 1972) maalib oma 2010. aasta lühiromaanis «Alkeemik», mis jõudis ka Nebula auhinna finalistide hulka, värvika pildi pisut araabia muinasjutte meenutavast fantaasiamaailmast, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke ogataimi, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine põldvääne ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega.

Romaani minajutustaja, vaesunud alkeemik Jeoz, on juba aastaid otsinud oma kunstist, millega tegelemine ei ole keelatud, abi nõidusliku põldmarja vastu, kuni lõpuks leiutab mooduse ohtliku umbrohu hävitamiseks. Alkeemik peab suutma võita ogataime, et maailmas lubataks taas praktiseerida maagiat, sest vaid selle abil suudab ta päästa oma tütre Jiala tapvast kopsuhaigusest. Kas aga linnapea ja ainsana võlukunsti kasutada tohtiv meister Scacz tegelikult üldse tahavad saatanliku põldmarja hävitamist ja maagia taas ausse tõstmist...

 

 

Sarjas Sündmuste horisont on ilmunud Arkadi ja Boriss Strugatski “Hääbuv linn”. Tõlkija Veiko Belials ütleb nii: „See on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“.“

Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, ja sellesse linna tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Kuidas kirjutada neetult head romaani

James N. Frey

Loovkirjutamise käsiraamat – kõlab nõmedalt. Ilmselt sai sellest, kui raske on kirjutada head käsiraamatut kirjutamisest, aru ka Ameerika kirjanik ja õppejõud James N. Frey (s. 1943), asudes kirjutama käesolevat raamatut.

Praeguseks on “Kuidas kirjutada neetult head romaani” rahvusvaheline menuk. Ilmselt on raamatu edu põhjuseks asjaolu, et Frey teos on ühtaegu mõnusa ajaveetmise raamat kui ka hästi kirjutatud õpik: „Kuidas kirjutada neetult head romaani“ on neetult naljakas, neetult huvitav ja neetult praktiline.
 

See raamat kulub ära nii algaja kirjaniku kui vilunud lugeja lauale. Üks leiab siit vaimukaid ja arusaadavaid näpunäiteid. Teine õpib suhtuma kirjandusse tähelepanelikumalt ja mõistvamalt.

James N. Frey on Californias elav ja töötav kirjanik, kelle sulest pärineb romaane, näidendeid ja raamatuid kirjutamisest. Ta on öelnud, et kirjutamine on vaimuhaigus. Selleks, et aidata inimestel selle raske tõvega toime tulla, kirjutaski ta raamatu “Kuidas kirjutada neetult head romaani”. (Peeter Helme tagakaanetekstist.)